See hetk, kus mitte kellelegi ei tohi rääkida sellest, kuidas sa ennast tunned, sest neid ei tohi sellega kokku teha.

Täna on jälle yks kurb olemise päev. Ei peaks, aga on: umbes ainuke mõte, mis pähe mahub, on "Sellele ei ole olemas õnnelikku lõppu." Mis on selgema pilguga vaadates tõsi vähemalt sel tasandil, et lõpud, päris päris lõpud, ei ole pea kunagi õnnelikud. Viletsad asjad lähevad paremaks vähehaaval, nii et lõppu ei ole olemas, ja heade asjade otsasaamine, mis lõpp definitsiooni poolest justkui on, ei saa jällegi olla õnnelik.

Istun ja vahin enese sisse niisiis, mõlgutan kurbi mõtteid ja piserdan omaette. Põhjuseks võibolla ainult see, et olen liiga kaua enese naba vahtinud ja ennast ise nullist kurblikuks mõelnud. Vastik.

Sest siin päevikus vist ainult emotsioonid ongi.

Eelmise traagikaga läks nii, et võtsin kätte ja rääkisin asjassepuutuvate (ja vähempuutuvate) inimestega. Selle peale läks õhk kohe kergeks ja klaariks, kui vestlusega (sest olulisi oli yks) yhele poole sai. Sellest saati olen ma viibinud otsekui hea-olemise mullis.

Näib, et midagi sellest rääkimisest tõepoolest muutus. Või muutus niisama, aga samal ajal, mis teeb enesetunde mõttes sama välja. Kui enam-vähem pidevalt jookseb tyhivestlus ja isegi joogise peaga võetakse (siitpoolt vaadates-mõeldes) sihilikult ette head ööd öelda, ei jää muud yle, kui tunda ennast pehme teki sisse keeratuna, hoituna. See teeb rahulikult säravaks - peaaegu nagu tohiks korraks uskuda, et... "Võibolla ma päriselt natuke olengi tähtis?"

Koos selle konkreetse positiivse emotsiooniga tuli (natuke enesestmõistetavalt) ka tahtmine asju teha. Sõna otseses mõttes, valmistada objekte. Praegune projekt on pooleli, ilmselt ei pääse ma vähemalt paarist fotost, kui see valmis saab. Aga tuli ka midagi muud - mul on vähem tahtmist aega niisama raisata. Need teada-tuntud aja tapmise viisid internetis, tyhilehed, mida lugems käia, kerge meelelahutus, mis lihtsalt aega sisustab. Petlikult kaasahaaravad pasjansiladumised (sul on viis võimalust iga n aja tagant!) ei tekita enam alatasa tunnet alati kõik võimalused ära kasutada. Harjumuse poolest avad midagi, hakkad mängima... Ja tabad siis ära, et oot, tegelikult mul oleks parem tuju, kui ma hetkel hoopis oma projektiga tegeleksin. Siis võtad ja tegeledki. Sest miks ometi mitte, eriti, kui see tuju paremaks teeb.

Aga jälle peaks koristama. Siin korteris ei taha ajad yldse omadele kohtadele tagasi minna, kui neid rohkem kui paar tykki korraga väljas on. Ja kui kylalisi tuleb, lykkan kõik vedeleva kraami sorteerimata formaadis esimesse kättejuhtuvasse kilekotti ja pistan kappi, kuhu selle unustan. Ainult yks hetk avastan, et midagi pole enam selga panna, näiteks.

Mind tabasid vahepeal igasugused Emotsioonid. Jälle. Päris tugevalt, päris halvad. Kuidas hetkel on, ma ei oskagi öelda, otseselt jubedalt ei valuta seest.

Aga palju huvitavam on see, et nendega tuli kaasa täiesti seostamatu huvipuudus toidu suhtes. Täna on meil mis, pyhapäeva õhtu? Ma sõin viimati asjalikult neljapäeva päeval. Vahepeal ei ole mind tabanud täielik absoluutne kaloripuudus - ma olen söönud paar hästi pisikest asja nagu mõni tykike šokolaadi ja mu kohvi sisse enamasti siiski endiselt käib piim, kui seda on. Nyydseks käib mul pea mõnevõrra ringi ja rongiga Tartust yrituselt tagasi sõites tabas mind korra ka vererõhulangus, aga idee toidust ei tekita minus mitte mingit emotsiooni. Või tähendab, tekitab kyll - ebameeldivat. Valmistasin endale just midagi, mis mulle enamasti maitseb, aga sööma peab ennast siiski sundima. Kahtlane värk.

Öeldakse, et headest aegadest on raske rääkida. Mul on viimasel ajal kyll keeruline leida, millest ja kuidas kirjutada - järelikult head ajad? Eks natuke justnagu on ka, või vähemalt ei ole silmatorkavalt halb.

Hing valutab aegajalt, täpselt selle positiivse-negatiivse emotsiooni piiri juurest. Selle vastu aitab hulk asju, mis ma kindlaks olen teinud, enamasti on vähemalt yks paljudest mõistliku ajaloksu juures kättesaadav.

Kunagi lähipäevil peaksid kassid natukeseks mu juurde tagasi kolima - või kas tagasi on yldse õige sõna, kui nad siin korteris olnud ei ole. Igastahes minu punased ja minu juurde ja ajutiselt. (Lõpptärmin on olemas.) Korter ei ole veel yleni kassikindel, paraku. Suurem ruum, palju rohkem võimalikke nurgataguseid, kuhu pugeda.

Ajaviiteks käin aegajalt yhe päeva kaupa erinevaid töösid tegemas. See aitab pead veidi paremas korras hoida ja toob ivake sisse. Tegelikult pikemas perspektiivis pole sellest midagi kasu, aga see... noh, see võimaldab vaadata pikemat perspektiivi. Muidu on liiga halb, et mõelda.

Mingi ilge hunnik asju ja yritusi on vahepeal toimunud ja läbi muljetatud saanud, nii et neist polegi midagi mainida.

See-eest panin ma just arvutiekraanilt jooksva värvilise pasa enese kohendamiseks kinni, nõjatusin mugavalt diivani seljatoele, sõrmed kuklale, ja leidsin iseeneselegi hämmastuseks, et ma olen tegelikult päris rahul. Korraks - aga korraks on kõik, mida tahta saab, ja korraks on palju rohkem kui yldse mitte.