Jõul.

Hääd esimest jõulupüha ja teist ja kes tahab, saagu kolmandat ka.

See aasta on nende jõulukinkidega, mis endal anda, natuke nihusti läinud. Jäin pihtahakkamisega iimasele minutile, ja siis see käsi... Proovisin täna õmmelda, ei õnnestunud. Õe kindad jäidki pooleli (kukkusid jõuluvana saanist maha), eks ma lõpetan neid hiljem. Nii mõnigi muu asi jääb vist samuti paremaid aegu ootama.

Seevastu ise olen juba terve hulga superkinke saanud. Puust kõlad, mille augud saavad muutuma lõngast mittetoituvaks, paks ja pehme lebotamislammas, seljakott, millega lühemale matkale minna, raamat "Maailma usundid" (juba teine sama pealkirjaga raamat mu riiulis, sisu on õnneks erinev) ja u-duuris parmupill õelt. See on vist kõige kasutuatavam, mõistlikum ja sobivam jõulusaak, mis ma saanud olen.

Oleksin äärepealt võinud endale saada ka läätsed, aga loobusin neist, isale üllatusena. Ma vist olin unustanud teda valgustada, et kunagi pooles aastas ma otsutasin, et ei tahagi neid. See mõjus küll veidi kingitud hobuse suhu vaatamisena, aga tundus ebaaus võtta vastu kingitus, mille üle ma ei rõõmusta, seda enam, et too polnud just odav. Selle asemel saingi hoopis lamba. Palju rõõmustavam.

Palju jõulurõõmu teile kõigile veelkord, sest inimesed, te olete mulle hindamatuks toeks olnud.

Kuidas ma kipsi jõudsin.

Tänane päev algas nagu iga tavaline, ehk ainult veidi laisemalt. Mitte midagi erilist ei toimunud kuni poole koolipäevani. Umbes siis tekkis vastupandamatu tahtmine koolist ära minna, puhata, mitte midagi teha. Tahtsin midagi head, isegi teadmata, mis see on. Nojah, panin selle lihtsalt tekkiva mäpi arvele. Siiski enne eelviimast tundi tulingi koolist ära. See on üliväga mitteminulik teguviis, tuleks mainida. Kodus tuju paremaks ei läinud, hullemaks ainult. Peale mõna tassi kohutavalt head teed läks enesetunne hoopis ära. Kerge iiveldus, nõrkus ja muud asjad.

Trenni läksin siiski, ma ei saa ju tulemata jätta, kui olen lubanud jooniseid. Sinna jõudes nägin aga, oh imet, mitmeid harvanähtavaid külalisi. Nendeks olid siis Kirves, Luthien ja ääretult kummaline kiilakas Grom. Lennu oli lo9omulikult nendega seltsis, kuid ta nii harvaesinev pole. Peale pisukest soojendust küsiti mult, kas ma olen nõus veide vabavõitlema. Kirve vastu. Mõtlesin, et noh, tühja kah, peksa saan ma ju nagunii, ja nõustusin. Ei saanudki nii hullusti kui arvasin, kuid mingil hetkel jäi pool minu mõõgakäelaba kaika ja kahe kilbi vahele. Tsutike kaklesime vist veel edasi, siis aga hakkas mul valust nii paha, et olin sunnitud võitluse pooleli jätma. Kinnast käest võttes jäi silma pea kahekordseks paisunud väike sõrm. Esimene käik oli muidugi külma vee alla. Valule lisandusid ka tahtmine pilt taskusse visata või oksendada. Seda ma siiski ei teinud. Selle asemel suundusin tagasi trenniruumi.

Võitlust ma muidugi jätkata ei saanud - parem käsi oli suhteliselt rivist väljas. Mingil ajal lahkusid eelpoolnimetatud neli Gromi sünnipäeva tähistama. Kuna vasak käsi oli endiselt kasutuskõlblik, harjutasin veel mõnda aega ühe uuega lööke ja kaitseid. Pikapeale läks käsi aga valusamaks, lõpuks otsutasin traumapunkti minna. Uskusin küll, et luu ei tohiks murdunud olla, aga kes teab, mõra võib küll olla. Tulemus - mõra ei leitud, kuid öeldi, et tegemist väga tugeva sidemete venitusega, käsi pandi osaliselt kipsi.

Endiselt saan kasutada nimetissõrme ja pöialt, niisiis päris kasutu see käsi pole. Homme ootab mind ees esimene täispikk proovikirjand.

Veel üks nädalavahetus otsas.

Esiteks, see nädalavahetus algas tantsuliselt. Mulle tuli sujuvalt vahepeal meelde, et õigus küll, ma fännan vist tantsimist ikka veel. Kuigi algus ei läinud just väga hästi käima, siis edasi sujus paremini. Sellega seoses suur aitäh mõnele, ja noomitus mõnele veel. (See ei pidanudki arusaadav olema.)

Teiseks sai üks kinnas valmis. Teine sai alustatud. Mõlemad on koledad. Mulle igastahes ei meeldi, aga enam pole aega kõike otsast alustada. Ja tegelikult on veel mitugi asja vaja valmistada - jõulud ju tulemas. Aega hakkab napiks jääma.

Ja lund tahaks. Ära hakkab tüütama see igavene sügis.

Nii palju tahaks veel teha, tuleks veel teha. Aga üldse kohe ei taha enam.

Asjad

Ma näen viimasel ajal asju. Tänaval.

Näiteks vaatasin ma täna bioloogiatunnis aknast välja ja nägin mööda teed marssivat enti. Kirjutasin tööd edasi, siis jõudis kohale, mida ma just näinud olin. Vaatasin uuesti - ikka ent. Lähemal uurimisel selgus kahjuks, et aknataguse puu üks oks asus veidras asendis ja nägi marssiva endi moodi välja. No tõesti, mida ta kesklinnas ikka teeks, loodust seal eriti pole.

Mõnda aega tagasi nägin veel jalutavat vihmavarju. Kõnnin mööda Tartu mnt. pikendust, jõuan ristmikule. Parajasti punane tuli. Vaatan teisele poole tänavat, ootavaid inimesi. On parajasti päris tugev tuul ja vihma sajab. Näen - tuleb lühikese varrega vihmavari. Tuleb, tahab üle tee minna, vaatab üles, valgusfoori poole. Näeb, punane tuli, jääb seisma. Niheleb, nagu oleks tal kuhugi kiire. Tuli läheb roheliseks, inimesed hakkavad liikuma, vihmavari ka.

Lisaks jalutavad õhupallid mulle vahetevahel vastu. Või noh, hõljuvad tegelikult pigem. Nii sentimeetri kõrgusel maast, nii et see näeb välja nagu nad kõnniksid.

Kas see tundub, nagu ma oleksin veel täie mõistuse juures?

Uus päev, uus tuul.

Ehk retsept, kuidas vajuda kiiresti masendusse/kurbusesse.

See käib nii:
Esiteks võta kohustusi ja muresid, sega need läbi. Raputa peale ajapuudust, halvastiütlemisi ja ebameeldivusi. Pane kaane alla hauduma. Kui tunned, et oled väga heas ja rõõmsas tujus, manusta seda.

Avastasin kogemata sellise ääretult tapva segu. Nüüd nukerdan ja üritan ravimina sisse võtta tööd.

Suutsin ka unustada ära, kus toimub kontsert, kuhu oli plaanis minna. Tuli välja, et seda pole kusagil kirjas ka - reklaamplakateid olen näinud täpselt kahes eksemplaris, üks neist koolis, teine Tehases. Niisiis jõudsin järeldusele, et tegemist peab olema fantoomreklaamiga. Pole väga traagiline.