Uues kohas

Juhhuu! Olen nüüd (esialgu veel mitteametlikult) uude kohta sisse kolitud. Alguses nägi (Liisa väitel) tuba välja nagu haiglas, hiljem enam mitte, kui veidi rohkem mööblit sisse sai. Mulle meeldib, igal juhul. Tulge külla, aga andke enne ette teada, ma ei pruugi kodus olla. Üldiselt olen vähemalt järgmise nädala lõpuni ainult aegajalt ja väga ebakorrapäraselt võrgus, sest mu arvuti ei söö avalikku wifit. Teen näiteks käsitööd, selle asemel. Ja üritan harjuda Tartu eluga, põhimõttel kunagi ei jõua mitte midagi päris selleks ajaks tehtud kui tarvis oleks.

Kogu selle nädala olen pidevalt komistanud, põhiliselt omaenda varvaste otsa. Täna kukutasin karistuseks neile sahtli peale (õnneks tühja). Vahepeal vormistasin Partnerkaardi ja sain pangast asendus-pangakaardi kah, sest mul vist on kiip katki.

Aga ma hakkan nüüd õmblema. Pange tähele, ma olen Tartus, nii et ma ei tea kui kaugele ma sellega jõuan.

Juhhuu!

See blog on nüüd postitustes mõõdetuna sama vana kui Bilbo oma kuulsal sünipäevapeol ja oma ühesaja ühekümne ühendat postitust kirjutan ma hoopis teisest kohast. Nimelt uue võrgupüüdmise masina pealt. Lõpuks sain koos kogu oma kraamiga üle kolitud - kolmandal, kui mitte veelgi hilisemal katsel.

Mis teha, mulle täitsa meeldib see uus loom. Võibolla tahaks mõni, kes arvutitest rohkm teab, nüüd nii mõnegi krõbeda sõna öelda, aga mina olen rahul. Ressursse rohkem, kui ma kasutada jõuan, ja just õige asi uude kohta kaasa võtmiseks, sest on täitsa nõus muusikat mängima ja pilti näitama. Kui nüüd veel kõlarid ka juurde ostaks, siis piisabki. Ja ilus näeb välja ka - pealt must ja läikiv, muidu täitsa õhuke ja üldse. ainult klaviatuur tahab veidi harjumist ja meeldetuletamist, sest osad klahvid tähendavad muud kui seda mis neile peale märgitud on. Enamasti siiski piisab harjumuste jõust, et mõistlik tekst välja tuleks.

Tegelikult ei ole ma täna jällegi mitte midagi teinud. Puhkan lihtsalt. See-eest oli eile väsitav päev.

Hommikul ärkasin selle peale, et ema pistis mulle õe peaaegu valmis lindipärja nina alla, et ma selle ära lõpetaksin. Unesegane, nagu ma olin, ei mõistnud ega viitsinud ma muud teha kui siksak-kääre nõuda, kuigi need libeda siidilindi hargnemist eriti ei peata. Asjad korda lõigatud, magasin vedi aega edasi, kuni uuesti äratama tuldi - et kas ma ei tahagi rongkäiku vatama mina, sest juba algas ja nii edasi. Tunniga olin unisest ja äraolevast muutunud ärksaks rahvariides pealtvaatajaks. Kui rongkäigu lõpp kätte jõudis, panime padavai lauluväljaku poole ajama ja jõudsime varsti peale Kadrioru kohvikut (või keskust) juba Tallinna K-tähega koolidele järele. Siis terve päev Lauluväljakul, kus oli palav ja kitsas ja ere päike ja pikad järjekorrad igasuguse jäätise juures. Vesi sai vist esimese tunniga otsa - ka ostukohtadest. Peale kontserdi lõppu samasuguse ajuga kesklinna tagsi, endiselt kõige oma Muhu rahvariidega. Koju jõudsin alles poolest päevast ja niipea, kui olin uksest sisse astunud, helises telefon. Egas midagi, valutavad jalad teiste kingade sisse ja juba täiesti kohatuks muutunud rahvariided teiste vastu vahetatud, asusin teele Linnukülla. Hädavajalikud mõõtmised tehtud, ei tahtnudki kohe koju tulema hakata, vaid jäin veel veidiks kohapeale lugema.

Ja nii olekski võinud jääda, aga kodu ootas ja puhkus ka - ja seejärel töö, kõlatöö.

Mööblit peaks ka otsima/välja mõtlema hakkama.

Üks väga aeglane postitus

Tänane päev on möödunud väsinud olemise tähe all. See pole ka suur ime, sest lõplikult magama jäin vist küll oma poole kuue paiku ja õhtu oli pingutav. Päeval kella kahest aktiivne käsitöötegevus, sinna hulka teiste innustamine-taganttorkimine, kui suu kippus kiiremini käima kui sõrmed. Sinna hulka ka korduv vihastumine kõlapaela peale, mis jällegi streigib. Juba järgmine. Kuid kui põhilised telki kinni hoidvad õmblused hakkasid lõpusirgele jõudma ja teha oli veel kolmeerand pikka ja mitte ühtegi lühikest, jõudis kätte aeg lühikeste õmbluste tükk katki lõigata. See sai (nii poole kahe-kolme paiku öösel) siis välja murule laotatud ja lõikamiseks valmis pandud, kui selgus, et on veidi liiga pime et kääritööd näha. Pole hullu, saab ju lambi aknast välja suunata et valgusvihk ilusti vajalikule alale langeks. Selle korraldamise käigus tabas mind aga Löök. Oma olemuselt oli see elektri-, toimelt mõnevõrra tagasilöök. Kohkusin päris kõvasti - särakas käis, sõrm surises, kõik läks pimedaks ja mina pillasin pikendusjuhtme, kiljatasin-karjastasin vist ka. Seda kõike ühelsamal hetkel. Välja minnes olin sunnitud päris varsti maha istuma, enesetunne läks üleüldiselt halvaks. Sellegipoolest oli tegemist õnneliku õnnetusega, sest kui peakaitse (nagu ma hiljem isa käest teada sain) poleks kiiresti läbi läinud, oleksin võinud saada rohkemat kui natuke sirakat. Hirmus mõeldagi.

Mis ma vahepeal veel olen saanud, peale elektrilöögi - võtmed, 82 punkti, võrgupüüdmise masina ja tõenäoliselt päris palju nii õnnesoove, kiitust kui pahandamist.

Homme maale - vanaisal on sünnipäev, ja ehk saab kuigipalju raudrohtu ka korjata. Õitseb teine juba pikemat aega teeservades, usutavasti ka põlluveerel. Talvel külmetusega hea võtta. Õele tuleb lindipärg ka teha - kuidas ta ilma mingi peakatteta ikka laulupeole läheb. Seda jõuab ka homme kunagi vahepeal.

Nüüd veel arvuti üle vaadata ja siis magama. Teine arvuti, see tähendab. Et õiged pildid õigetes kohtades oleksid ja nii edasi.

Päikest!

Head jaanipäeva!

Minu oma oli küll hea. Enne seda oli veel kooli lõpetamine kah. Ja nende kahe vahel oli fondüüpidu, et seda mitte grillpeoks nimetada.

Lõpetamise põhimärksõnad: nõme fotograaf, huvitavad kõned, palju ootamist, veidi segadust, ilusad laulud, väga palju aplausi, ülikondades klassivennad (mida näeb harva), ilus ilm, kehv maniküür, super soeng, kaotatud kontsaplekk (ja sellest tulenevalt valed kingad) ja mis kõige tähtsam - endaga rahulolu.

Grillpeost võin veidi pikemalt kirjutada kui märksõnade kaupa. Alguses oli rake, sest palju asju tahtsid korraga tegemist, ühed sõitsid teistele sisse. Siis läks kergemaks, sest osad asjad said tehtud ja ma suutsin ka maha rahuneda. Inimesed hakkasid ka vaikselt laekuma - märksa hiljem kui arvata oli. Suhtlemine, fondüü nii õlis kui s(krtküll, numbrid ära õppida!)hokolaadis. Kui hämarduma hakkas, tuli siil meid külastama. Ta on vist mingi kohalik, eelmisel aastal oli teda ka mitmeid kordi nähtud. Koort, mis me talle tassi peale valasime, ta siiski ei tahtnud. Ju vist kartis. ja siis olgii juba päris hämar, taevas hakkas teisest otsast üha valgemaks minema ja kohalolijad läksid lõpuks magama. Need, keda kohal ei olnud, magasid usutavasti juba. Öösel kostus telkide ümbert klähvimist. Seda uurima läinud, aastasin neli pisikest musta nähvitsat ja ühe suurema kutsa. Kui nemad mind nägid, siis arvasid, et on selle koha õigluslikud peremehed ja võivad mu peale lärmata küll. Mõne kõssi peale nad siiski taandusid veidi. Kahjuks oli õues külm ja ma olin poolpime, nii et kaugemale neid ajama ei hakanud. Hommikul inimeseks hakates kuulsin neilt, kes varem tõusid, et prügikott oli mööda aeda laiali veetud. Ju neil oli siis lõbus. Varsti tulidki vanemad, asjad said kokku pakitud, hommik söödud ja minek. Seejuures lahknes seltskond - Liis ja Elo kuhuiganes nad edasi läksid, mina ja Ott jaanipäevale. Algselt Muhku.

Tee peal muutsime sihtkohta - kell oli juba palju saanud. Bussiga Antslasse, enne veel siit läbi et aega parajaks teha. Antslas poest leitud tuttava küüdiga pidime kohale saama, kuid see ei õnnestunud sugugi. Jõudsime hoopiski ühte teise tuttavasse tallu, kõik viiekesi. Imekena koht! Vaikne, keset metsa, paeaaegu privaatse järvekese ja täiesti oma suitsusaunaga. Milline luksus! Vesi ja elekter on märksa vähem olulised. Vahepeal oli küll plaanis edasi minna, et jõuda kõrvaltallu, mis oli algne siht - aga siis oli juba saunas käidud ja lõke üleval ja õhtu ja uni ja mugav. Hommikul oli äratuseks peremehe hõigatus, et tulgu me pudrule. Peale seda sai kõrvalkoht ka ära nähtud ja siis oligi aeg niikaugel, et kiire hakkas. Tallinna poole, see tähendab. Marsruut Kaika-Antsla-Võru-Tallinn-kodu. Nüüd olengi siin ja kirjutan.

Jube palju jäi ütlemata, näiteks kogu selle asja ja ürituse vahvasust ei jõuaks ilma peal ära rääkida. Ma loodan, et kõigil teistel oli ka tore.

Päikest!

Hädaldan

Sest on vaja ennast välja elada. Ärge pange tähele, ma tegelikult veel saan hakkama. Lihtsalt kohati ajab pinge emotsionaalseks, kohati nutma, kohati vihaseks iseenda ja teiste peale. Nii palju on teha ja ma ei kujuta ette, kust kõik see aeg võetakse. Uni on niigi juba tappev, aga ees ootab vähemalt üks öö kõlamist. Siis hommikul Linnukülla, töö kaasa, vist, võibolla ka mitte, kui sinna kedagi tulemas pole, mispuhul ma jään lihtsalt koju ja teen siin tööd edasi, Kui vahepeal magama ei jää. Tegelikult kunagi hommikupoole paar tundi vist ikka peab, muidu ei suuda õe aktust ära kannatada.

Muide - ärge tundke ennast kõlade tellimise pärast süüdi - mul on täitsa tarvis tööd teha ja raha saada. Lihtsalt pinge või midagi. Hammustab. Ja kui ma kellegi mõne järgneva aja jooksul halvasti ütlen, siis vabandan juba nüüd ja kohe ette.

Kuri, kurb, väsinud kuid siiski otsusekindel