uni ei anna uuta kuube

Tegelikult saab ikka paremini ka. Kuidagi, kunagi, kusagil.

Ma jutustasin öösel yhe ilusa loo. Kunagi öö ja hommiku vahel või natuke peale hommikut. Vaimselt oli öö. Seal oli natuke pisaraid ja natuke januste jootmist ja väsinute paisid. Hulk kylma ja mõnedki piisad vihma, ja nahkasjade lõhna ja kirikindad olid ka. Hallpimedus oli ja oranzide laternatega tänavavalgustus. Tänavaid ei olnud, kusjuures. Yks ilus mälestus, mida ma liiga tihti ei saa vaadata - klomp tõuseb kurku ja sydamel hakkab kitsas.

Ah tegelt ma ei tea ise ka. Ilmakunn on olla, vaatamata sellele, et töö juures on jamad. Soomes ma ei käinudki, sest mind ei lubatud kaasa. Liiga palju vahelejäämisi interneti ja raamatutega - teised teevad ka, aga ei jää vahele, nii et mina saan karistada sest mina jään. Aegajalt. Ja siis ehmatas mind hommikul kohaliku ylemuse kõne: "_SINA_ jätsid öösseks asjad valesti!" Tuli meelde et jah, tõesti, jätsin kyll, ja tööle sõites valmistusin trollis juba lahti lastud saamiseks. Mõnes mõttes ja natukeseks ajaks oleks see isegi hea, aga kust saada tulevaks aastaks uus töö ja nii edasi tekitab liiga palju kysimusi pragusel ajal. Mõtlesin välja ka kaks pooltuttavat, kellega asjade sellise käigu korral yhendust peaks otsima.

Peaks... Kogu aeg peaks kõike. Suvi on, ja sellega koos on tekkinud ka ajapuudus. Mul oleks vaja hulka vaba aega tegelikult - nädalakese lebotamiseks, edasi võtaks ja teeks kohe palju kõlatööd. Mõtteid on ja ilusaid kirju on. Aga praegu on igaks tekkivaks vabaks päevaks kolmkymmend tegemist yksteisega konkureerimas, kuigi tahaks päikse käes aias olla ja vööd teha. Minemata-tegemata-lennus olemata ei saa ka jätta, sest kui ei lähe, kahetsen kodus, olen kuri ja tige ja turris. Ja tehtud ei saa tagatipuks ikkagi mitte mömmigi, sest töölt tulles olen uimane ja väsinud, aga hommikul enne hädavajalikku aega ylesse ka ei saa. Häda ja nuhtlus.

Mis kõik ei tähenda muidugi sugugi, et ma igal võimalusel kõike muud ei teeks - inimesed ja võimalus neid näha tulevad tähtsusjärjekorras kaugel eespool kui käsitöö.

noor inimene, maailma valitseja.

Uusi peatykke teemal noor inimene, maailma kuningas. Ehk mis oleks parem kui kella poole kahest kaheni kõndida paljajalu õhukeses riides Pelgulinnast koju? Poole tunniga tulin ära, polnud yldse paha. Kõige siledam koht kõndimiseks on muide valge eraldusriba sõidutee keskel. Ise olen mõistagi ilgelt rahul ja õnnelik enda yle. Jalad on ka rahul et ma ei sundinud neid võtma ette seda teekonda kymnesentimeetristes kontsades. Aega kulus ka paljajalu märksa vähem kui muidu läinuks. Kui samm on pikem, kulub vähem samme, aga vähemate sammude astumisele kulub aega ka vähem. On ju loogiline?

Arvutustehted teemal "mis saab, kui lõpmatusele liita kaks joodikut" olid peaaegu et kõige toredam osa. (Vastus: öö läbi huvitavat vestlust.) Kõige toredam osa ei olnud yldse osa mänguõhtust, kuid eelnes sellele tihedalt. Miks? Kesteab. Niisama.

Muidu olen tubli aga alati vales suunas. Kalendribingo on yks vajalik aga absoluutselt liiga väikse võiduvõimalusega mäng. Veel mingi hulk lampe ja seostmatuid lauseid. Robotkäsi manipuleerib joogitopsi, legoklotsi ja muude asjadega.

Aga öösel lõhnavad õunapuud kõige paremini.

***

Kas tõesti saab kuueteist kuuringi pärast
igipimedus mu pärisosaks, põhjavalguste vahel?
Saab see olla teine aastaring juba
mis mõne aja eest algas,
teine selles uues mõtlemise viisis?

On see kevade, suve päiksega päev
siin kuusemetsa ja kaskede vahel,
mere ja kalju ja tuule ja põllu vallas,
särav teiste omasuguste seas,
taevaste kuld aasale pillutud,
kukkuja linnu kumehääl laande heidetud,
punaseks ryybatud marjad pea sarapuu juurte juures,
aasta nooruse päev,
siis tõesti võimuta mind trööstima?

Ojade hõbe heliseb, mine ja kuula!
Kastepiisa kukkumise kõlin vaikib vaid
keskpäevase tuule rahustava ohke kostmiseks.
Õhtuste udude salasosinad sajavägised
kutsuvad valjult tasa astuma mööda teed.

Koitu tervitama ronivad noorrohelised lehed
peavad teed andma sõnajalgade mõtlusele päevamurdevaikuses,
et punaste marjade hõiked
võiks vaibuda kuuse sygavrohelisse rahusse,
kui korjama tulnud päiksekiired
yle ilma ääre veerevad.

Nii palju on kõike seda,
head ja ilusat,
mu ymber keritud
justkui aasta ise mind hoiaks...

(lehekuu 24, 10222)

(yhtlasi märkus iseendale - lõpeta ära see luuletuste kohitsemine! Absoluutselt mõttetu. Kui juba vaatamiseks välja panna, siis täies ulatuses. Jaah, muidugi on hea mõelda et äkki siis mõned ei viitsi õigesse kohta vaadata ja jätavad mõõõõõõned lisaread märkamata. Yeah right, eriti nyyd...)

väss

Mis see siis nyyd olgu... Kaks päeva järjest olen kaua magada saanud ja vara magama läinud, ei ole päris terveid päevi voodis vedelenud-lugelenud aga ikka olen väsinud nagu miski seesamune... unekott või puunott.

Vähemalt sain täna heale inimesele tema olukorras kasulik olla taas, mängides kastidele ykshaaval alla kasvavaid jalgu ehk olles kandev jõud. Huvitav on see, et nii paljud mu tuttavatest elavad Sõpakal või selle lähi-ääres. (Teise tänavanime peal aga siiski tajutavalt magistraaliga seotult.) Alates mingist hetkest on igas trollipeatuses keegi elamas. Mõnes mitugi. Mis teeb nendeni jõudmise erinevate yhistranspordi võimalustega muidugi ääretult lihtsaks.

Aga kuna peale hambaarsti taasalanud valu on hetkel vist leebunud-vaibunud, siis ma parem kasutan võimalust ja poen põhku, hiljem võib see palju keerulisemaks osutuda.

Järgmisel nädalal on veel nii palju tehga ja mõndagi näha, muuhulgas ka Helsingit ja yhte tundub et minu suhtes soodsalt meelestatud keskealist naisterahvast. Sest vanadaamiks teda kyll kutsuda ei tihka, ilmselt ei kõlbakski. Aga asjad mida ta räägib, on huvitavad ja kasulikud. Meenutamata seda õnnetust Kreismanni raamatuga, mis keeldus ilusas kolmeharulises tuuleveskis yles laotuna pysimast ja pani mind veidi piinlikku olukorda. Vau! Yks lugu, mida ma ei olegi kõigile ja korduvalt rääkinud. Äge, need hakkasidki otsa saama.

Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem mõtlema kahele asjale: esiteks, sõnade tähendusele ja umbmäärasusele, aga teiseks sellele, millest siia veidikene huvitavamalt kirjutada saaks kui igapäevaaruande tasemel.

Hiljuti rääkisime emaga puhtusest. Jutu käigus tuli välja, kui erinevad on meie arusaamad sellest. Tema jaoks on kaks mõistet, mis kokku käivad, puhas ja pehme. Minu jaoks neil suuremat seost pole, otse vastupidi - puhas on sile, sirge, konkreetne, läikiv, selge ja nendega kaasnevalt ka kõva. Ema tõi ideaalse "puhta" näitena vati - et selle põhiomadus on olla puhas. Minu jaoks on vatt eelkõige pehme ja valge, aga puhas ei pruugi olla. Samas näiteks ilma servadeta ja vaevumärgatavate jalgadega piimklaasist laud, kui see just saiapuru täis ei ole ja muidu tyhi on, on ilmtingimata puhas. Ja võib olla puhas ka juhul, kui ta muidu tyhi ei ole.

Mind hakkas asi huvitama ja võtsin järgmise sõna: kysisin, mis on ema arvates linnu põhiomadus. Lind kui selline stereotyypne ilma yhegi konkreetse liigi tunnusteta yldmõiste, mis igayhe jaoks on nagunii tsipa erinev, on ema jaoks põhiliselt armas. Mis hakkas mul vaikselt juba yle mõistuse käima, sest minu jaoks lind põhiliselt laulab. Ja nii suured erinevused juba yhes peres!

(vahemärkus: ja on olemas inimesi, kes ostavad ilma suuremalt mõtlemata ära neljasajakroonise raamatu sest ma ytlen, et see on täiesti värske, just täna tulnud. Jeerum. Ylehinnatud ja igav, kui aus olla, aga selle ma jätsin mõistagi ytlemata.)

Selle synnipäeva stiilseima kingituse tiitli saab minišampa-ja-roosi-kombinatsioon, mille yks kolleeg tõi. Pildistasin asja yles, enne kui täiesti autonoomse roosi (tal oli see eluvedeliku-ampull kylges) teiste juurde vaasi pistsin. Pilti näitan siia siis kui koju jõuan.

Mingi ebamäärane ja ebasyndsalt suur väsimus on. Nädal aega lõunani magamist ilmselt raviks, aga kust see aeg võetakse?