Eile oli tore õhtu. Ja eilne päev oli mitme päeva pikkune. Mulle meeldib, kui ühte ajavahemikku mahutub liiga palju asju, mis vääriksid/vajaksid igaüks eraldi õhtupoolikut või päeva. Esiteks aktus kus sai imearmsaid esimese klassi lapsi edasi-tagasi talutatud, siis trenn, mis jättis jalad vaaa-lusaks kuid polnud sellegipoolst väga hull, siis Metsatöllu kontsert, kuhu minek õnnestus ainult tänu heale juhusele ja mis iseneneset oli väga lahe, ja siis linnas ringi käimine, m,illega ma üleüldse harjunud ei ole ja mis tekitas tahtmise küsida "Mis must ometi saanud on?". Kui lisada kogu sellele tegevusele asjaolu, et vahepeal suutis mu vanaema peaaegu närvishoki saada ja mind tõeliselt ehmatada. See lugu oli selline, et ema oli hommikul läinud Lillekülla ja avastanud, et meile on sinna garaaži sisse murtud. Õnneks murdsid vargad sisse valedesse ruumidesse - neisse, kust mitte midagi võtta ei olnud. Kuid kui vanaema emale hiljem päeva jooksul helistas, ei võtnud ema telefoni vastu. ja õhtul hakkas juba pimenema, kui teda veel koju tulnud ei olnud. Siis helistati loomulikult mulle, et ma läheksin ja järgi vaataksin, milles asi on. Mind see mõte ei vaimustanud - niigi olid kontserdi uksed rohkem kui tund aega tagasi avatud juba ja piletit raisku lasta ma ei tahtnud. Helistasin siis igak juhuks emale - kes seekord telefoni vastu võttis, aga kostus nagu ei oleks sugugi mitte kõik korras. Minule jäi igal juhul mulje, et ta oli vahepeal olnud kokku kukkunud olekus. Hiljem sain teada, et nii see siiski polnud. Ta oli ennast lihtsalt joonud täis kui tarakn ja rääkis vägagi pehme keelega. Õnneks jõudis ta õnnelikult tagasi koju. Mingi hetk hiljem. Sest vahepeal sain ma veel päris mitu kõnet vanaemalt, kes ei uskunud, et ta on selleks võimeline.

Ja mida võib sellest järeldada? Ma pean kellegile väga tänulik olema mõne asja eest, ja teiseks, isa ei saa minna kuhugi kodust ära rohekm kui üheks ööks korraga. Sest muidu lähevad asjad jamaks kätte.