Pääsenud

Vist karjusin ülemäära. Asjad polnudki nii hullud kui tundusid, mis tähendab, et ma siiski mõtlesin üle. Kohutav. Aga meeletu kergendus siiski.

Ja kool on uuesti alles kolmapäeval.

Jälle.

Ma sain sellega jälle hakkama. Tahtsin aidata. Nüüd tahaks röökida - vihast enda pihta. Et ma ka oskan, jälle torkisin asju, millest olnuks targem eemale hoida. Et ma ka ei õpi. Sellega on kõik öeldud.

Aga et kõik postitused nii lühikeseks ei jääks, võiks vist ka mainida, et mõned kõlamustrid edenevad kiiremini kui teised. Kohe üllatavalt kiiresti - kiiremini kui ma oleks uskunud, et peen pael edeneda võib.

Ja et koolis ma täna ei käinud. Miks sinna ikka minna, kui mul on luba puududa? Muidugi Põõsa-Jüri pärast. Mulle ta ei meeldi, aga kui ma tema tõttu saan koolivaba päeva, siis ta võib ju vahetevahel siin käia.

Ülehomme ja üle-ülehomme ka ei lähe. Eksamieelne ettevalmistusaeg. Jah - päris ametlik lõpueksam keset kooliaastat. Sellega kaasnev närvisolek ka. Aga tõenäoliselt märksa väiksem kui oleks ilma rüütliettekande või -eksamita olnud.

Kindlasti oleks midagi veel rääkida, näiteks üks pisike müsteerium, mille kallal võiks detektiivitseda. Aga ühtegi niidiotsa pole, on ainult välistamisvõimalus, mis jätab ikkagi veel kaks kahtlusalust - kellest mõlemad on tegelikult suht samapalju tõenäolised teo toimepanijad.

Kas maailm keerleb veel õiget pidi? Inimesed käituvad viimasel ajal väga vastuoksuslikult ja see ei meeldi mulle. Varem ma vähemalt vahetevahel sain aru, miks kuidas käitutakse. Nüüd on neid juhuseid veel vähemaks jäänud - või on need hoopis ära kadunud.

Niiviisi siis. Nõme on olla ikkagi. Mina olen vist ainuke, kes oma kurbadest kogemustest õppida ei suuda.

Kohutav.

Inimesed, ma olen teis väga pettunud. Välja arvatud nendes, kes selleks põhjust ei andnud - aga need teavad seda ise ka.

Ehhe ja ajee.

Mul on nii palju tegemist ja nii palju energiat kogu selle asja tegemiseks. Aga aega on vähe. Tegelikult mul polegi täna midagi suurt öelda, natuke hõigelda selle üle ainult, et kilbi peal sõita on vahva. St, mitte Legolase moodi raskusjõu tõttu trepist alla surfates, vaid inimeste jõu tõttu hunniku otsast sujuvalt põrandale jõudes. Nagu liftiga. *fännab seda nüüd ja edaspidi*

Aga aja mõistliku kasutamise mõttes võiks nüüd minna ja õmmelda, või midagi konstrueerida. Näiteks.

Laibastumine

Hommikul ärgates oli selline kohutavalt halb enesetunne kohe, et ei teadnudki, kas jõuan kooli. Sealgi ei läinud asi paremaks, ainult kelallaeg aina edenes ja edenes. Aknast välja vaadates võis kohati vastasasuvat maja vaevu näha - mis mõnus lumetormikesekene! Päris ilus talvine ilm.

Oma osa sellisel laipamisel oli usutavasti ka unel, mida ma hommikupoole nägin. Une jooksul polnudki midagi hirmsat, õudset ega jubedat, kuid ärgates (mis juhtus ainult juhuse tahtel samal ajal kui äratuskella helin) tundsin, et värisen üle keha. Unes olin ühel mängul, aga parajasti OG. Siis olid seal tegelasteks veel mingusugune Saamuel oma sõbraga ja Leofwyn, kes üritas selgeks teha, kas mäng juba on läbi või mitte. Tegevus toimus pisikeses palktares, kus hoiti OG asju. Niisiis olin ma mignil põhjusel põrandale väga lähedases vaatepunktis ja uurisin pisikest oksaraagu, mis liikus ilma mingisuguse põhjuse või loogikata. Ta liikus seinaga paralleelses tasapinnas, minu pool vaadates moodustas ristküliku, kõrguseks 2 ja laiuseks 4 ühikut, alumine serv põrandal. Liikus ilma ühegi mõjuta, täiesti iseenesest ja nagu arvutimängus, nõksatuste kaupa (mis olid siis ühikud). Vaatasin seda siis ja imestasin endamisi, kuidas asi saab lihtsalt läbi õhu hõljuda, kuiu märkasin selle kõrval ühte käelaba-suurust ja üldkujulist kumerat kuusekoore tükki. See nõksus samas rütmis edasi-tagasi, otsekui randmest. Üritasin selle alla piiluda, selleks tõstsin selle sõrmedepoolset serva veidi ülis - ja siis juhtus midagi imelikku. Ruum ei olnud enam üldse samasugune nagu enne, või muutus kuidagi veidraks vähemalt, sest selle tüki alt vaatasid mind kaks silma - oksaraagude otsad. Algul pidasin seda vaid kummaliseks juhuseks ja koputasin koera (kelle pea see oli) selja peale. See koer oli üks neist hästi suurtest, pikkade jalgade aga tohutult kurva näo ja rippkõrvadega koertest, ja üleni puust. Ruumi veidrust näitab seegi, et koer oli istuvas asendis, tema selg seega endisest põrandapinnast märksa madalamal. Kohe ma seda ei näinud - olks otsekui peitepilt olnud, või miski, mida vaatad nii lähedalt, et ei näe tervikut. Mõtlesin ainult sell palgi peale koputada, et need raod oma asendit muudaksid ega kõhedalt silmade moodi oleks. Siis võttis see koer (minust täiesti sõltumatult) kätte ja napsas tolle liikuva kosarao järele, otsekui oelks see mõni segav putukas. Aga kuna miskipärast moodustas koera koonu just see osa tare põrandast, millel ma põlvitasin, siis ma kukkusin alla, koera "maapinnale" ja ärkasin üles. Hirmus oli, kuigi mind miski ei ähvardanud. Kõhedaks muutis selle loo just asjaolu, et too puukoer oli niivõrd teisest maailmast pärit - väga võõras ja seetõttu kõhedusttekitav, nagu poelks kõik päris korras olnud.

Nojah, eks selle une mõjuvust näitab seegi, et ta mul ilma üles kirjutamata terve päeva on meeles püsinud, vähemalt selle mulle rohkem korda läinud osa. Mida Saamuel ja tema sõber tegid, pole mul siiani õrna aimugi.

Laiskloom ripub kõrva küljes.

Ma avastasin just ühe teise kõrva küljes rippuva looma veel lisaks Unile. Selle nimi on Laiskus. Sümptomid: kuigi on palju tegemist, ei ole nende hulgas mitte ühtegi, mis kutsuks. Kuigi muidu on tegevused põnevad, haaravad ja öö-läbi-üleval-hoidvad. Siis väsimus, olgugi et põhjust nagu pole. Paha loom see Laiskus, aga nunnu näeb välja. See selleks.

Teine asi, mis jõudis mind päeva jooksul juba päris tublisiti ärritada, on see meeleolutundlikkus. Mis kummalisel kombel viis mu väga halli ja sügisesse meeleollu, hoolimata sellest, et väljas on viisakas enam-vähem-lume kiht. Lumi on ju positiivne nähtus, kuulutab talve. Ja talv on ka positiivne nähtus - ilus ja värske ja vaikne ja üksik ja pehme. Minu lemmikaastaaeg. Aga no näed ei saa selle üle rõõmustada, kui negatiivsust ümber liiga palju. Nean selle asja maapõhja, aga lahti ei saa. Tuleb leppida. Ja teise tuppa minna, et siisi tegeleda vajaliku käsitöölise tegevusega.

Kolmandaks avastasin nüüd või mõnda aega tagasi, et liiga palju tegemist on, et sellega mõistlikuks ajaks valmis saada. Mõistlik aeg võrdub siin mõnede asjade puhul kesktalvega, mõnede teiste jaoks suve keskkohaga, aga teades enda pealehakkamisvõimet ja muud sellist, on keeruline uskuda, et sellest mdiagi head võiks tulla. Jääb üle ainult üks - anda oma parim, sest tegelikult mulle see kraam meeldib, ja ma tahan seda saavutada. Tahan-tahan-tahan. Niisiis, peale hakata.

Neljandaks, täna on neljapäev juba. See tähendab, et enamik vaheajanädalast on läbi. ja ma pole paari viimase päeva jooksul teinud mitte midagi mõttekat. Minu ambitsioonikad plaanid saada selle nädala jooksul valmis ühe teatud kleidi toorik ei ole määratud täitumisele. Noh, siis saab veidi hiljem valmis, valmimata ei jää.

Ühe kohutava väljavaate liedsin veel, järgmise suve kohta. Loodame, et see läheb mööda ja jätab mu puutumata, sest on nii kohutav, et ei taha sellest rääkidagi. Seesama 'kus hundist räägid' põhimõte. Parem seda mitte välja manada.

Ja nii ongi. Tahtsin vahepeal veel kirjutada, aga nagu polnud millestki rääkida. Ja nüüd on juba hilja jutustada kõigile toredast onkust, kes kuulas Dagöt ja Ursulat ja Koiksonit, neile kõigile kaasa lauldes; bemmi ja helivõimendusega ossidest; mõnusalt suurest tuulest ja ajutistest raheteradest vaatetorni otsas; öisest tähistaevast ja hommikusest härmatisest; mugavas masenduses veedetud ajavahemikust, kus mitte midagi teha polnud ja mis sellegipoolest väga lõbusasti möödus ning veel tuhandest miljonist pisiasjast, mis vahepeal juhtunud on. Nii et ma ei räägi, vaid mainin lihtsalt, et vahva on ka olnud, päris mõnda aega.

Päikest ja tehke oma ajaga midagi kasulikku!