Niipalju siis sellest.

Sellest ehk siis minu plaanist paraneda/parenduda. See hõlmas ka korralikult koolis käimist, mida ma seni veelei suuda. Puudub harjumus õppida, või siis isegi enamikes tundudes kohal olla. Lisaks ei oska ma kirjtuada ei kodukirjandite ega analüüsi "Piiririigi" kohta, kuigi too mulle suhteliselt meeldis. Liiga ruttu peale seda lugesin Kundera "Olemise talumatut kergust", mis varjutas mõned asjad ära.

Mõne asjaga pole ma veel hakkama saanud/kinni pidada suutnud. Aga neist me ei räägi.

Hädaladan ainult natuke liiga kiiresti muutuvate asjaolude üle. Tuleb harjuda? Või pigem mitte, igaks juhuks. Vihkamine pärsib, seda küll - ja muusika, mille kohta keegi ütles, et see olevat kõige paremaks taustaks narkootikumidele, on ilma ka väga hea. Kurva tuju puhul näiteks. :)

Ja lihtsalt kurb ja süüme olen ikka veel. Järjekordne asi, mis mind vist jääbki painama. Nii pooleks aastaks vähemalt. Loodan, et sellesse suudetakse paremini suhtuda kui eelmisesse fopaasse, muidu on tõesti väga palju kadunud.

Ja õde magab teises toas ja takistab mul raha teenida. Ei, ma ei aja teda üles, ta oli vist kogu eelmise öö üleval, sõbranna juures. Sellepärast mul üldse ongi aega siin passida ja eimidagit teha.

Aga päikest vähemalt teile - minul seda pole.

Lennutunne ja *mats*

Millega ma olen hakkama saanud! Kuulaks, mõistaks paremini lõuad õigel ajal koos pidada.

Üldse tuleks mulle kasuks rohkem vait olla.

Peeglisse kõik see.

Kui ma selline olengi, siis laske mind maha. Või pigem, kuuli on kahju raisata - tõmmake lihtsalt kilekott pähe.

Et inimene võib ka olla nii nõrk. Või nii langenud. ma pole millegi poolest parem suvalisest bemmijoodikust. No tõesti, häbi ennast tunda. Sünnipäev oli väga kohtav. (pikad juuksed on kohati väga kasulikud, jajah.)

Ma jõudsin järeldusele, et ma ei meeldi endale. Mulle ei meeldi see inmene, kelleks ma olen viimase mõne-nelja nädala jooksul muutunud. Mis sai hoolikusest, mis sai korralikkusest?

*masendus*

Aga öösel siiski sai mõned asjad selgeks mõeldud. Ehk siis, viriseda pole mõtet. Kui ei meeldi, siis muuda või lepi. Üritan muuta, ei tea, kas ka õnnestub. algust teen nüüd ja kohe.

Pärast balli.

Nüüd on see siis läbi. Väga veider tunne on - ei olegi enam mingisugust suurt ja tähtaegset kohustust kaelas. Hetkel. Muidugi tuleb veel mitugi asja ära teha, aga nendel pole tähtaegu, või siis on need nii kaugel, et ei lähe arvesse. Niisiis ei ole mul oma energiat kuhugi suunata, mitte et seda hetkel üleliigselt palju oleks.

Aga ball oli fantastiline. Sai tantsida (rohkem kui oleks lootnud), sai kuulata imeilusat laulmist, head (kuigi kohati kahtlast) varjuteatrit jälgida, pidulik olla ja seltskonnatada, seda kõike väga heades proportsioonides. Kauem ei oleks eriti viitsinud, vähem poleks raatsinud. Mis oli veel väga postiivne:
üllatavalt palju juhenditekohaseid kostüüme
väga meeldivalt palju aktiivseid tantsijaid
Tundus, et kõik läks üsna täpselt nii nagu plaanitud, selle eest au Inwele, kes korraldas. Hästi tehtud ja paisid veel kümme korda rohkem kui seni saanud oled. Heil!

Tantsida oli vahva. Mis parata, mulle tõesti üliväga meeldib see. Eriti vahva on muidugi, kui partner ka samme teab, aga au neile, kes kohapeal ära õppisid. Kõrvalt vaadata oli ka ilus - ühtlane, süstemaatiline liikumine, mida ka pisikesed ebakõlad üldse ära ei rikkunud. Kahju neist, kes erinevatel põhjustel ei saanud tulla.

Järgmine aasta uuesti? Võin ausalt öelda, et sellise asja eest oleksin nõus ka rohkem maksma. Tipptase.

Tegelikult oelks veel meeltus koguses muljeid, mida jagada, aga sõnad jäävad puudu. Öelda oleks, aga ei oska väljendada.

*läheb keerab ennast kuhugi kerra ja nurrub lihtsalt selle pärast, et _saab_ aega raisata natuke*

Miski peab ju korda ka minema ometigi.

Ma leidisn just võtme oma kõlamustri lahtiharutamiseks, nii et ma saan seda nüüd õigesti edasi arendada. Lõpuks ometi. Oli ka viimane aeg, ma julgen öelda. Muidu vaat et ei jõua valmiski...

Muud eriti head polegi öelda. Polegi midagi öelda, tegelikult. Ehk ainult seda, et tegemistvajvaid asju tuleb aina juurde, kolm korda kiiremini kui need tehtud saavad.

*töötab edasi*

Njah.

See traagiline nädal sai nüüd läbi.

Aitäh personaalsetele tugiisikutele, nendele, kes ego soojendasid ja nendele, kes tegid lihtsalt nii head nalja et ei saanudki masenduda.

Muudest asjadest - tööd edenevad veidihaaval, muidugi liiga aeglaselt, aga nad liiguvad siiski. Emal on vaikselt juba järjest parem, mõtted ka märksa selgemad. Masendus on ikka. Talve oli liiga vähe, esiteks. Teiseks ei saa ju asjad minna nii nagu ma tahaksin, ja nad ei lähegi. Oh well.

Ütleks veel hästi mitut asja, aga ma igaks juhuks ei ütle. Muidu mind löödakse maha ja enne mingi jutu rääkimist kontrollitakse, et laipki aknast välja vistaud oleks. :D