Ilusa päeva õhtu.

Jälle on mõningane hulk aastat, kuud ja nädalat mööda läinud. Ma ei ole sellega mitte midagi tarka peale hakanud, mida tegema peaks.

Et siis jah.. ma olen ludriks kätte läinud omadega. Tegelikult tahaks küll juba kolme muud asjaga tegeleda, aga miskine ema hääleke (:D) kuklas ütleb, et enne lõpeta poolik asi ära. No mida imet ma teen selle kõlapaelaga, kui lõng peale vaatamisest katki läheb... Tahan uut tööd alustada, paremate vahenditega ja siis on lausa lust vaadata, kuidas edeneb. Õmmelnud pole ka ammu, kuigi nüüd on isegi kangast, mida esemeteks töödelda. Mitut sorti juba enda jaoks, kõigega ei oska esimese hooga midagi pealegi hakata. Pluss üks ammu võlgu oldud tellimustöö, millega oleks vast juba aeg peale hakata... Böäh. Ja siis mul on kerge süütunne, et ma ei tegele millegiga vaid olesklen niisama.

Lisaks kõigele valutab kilbipoolne jalg kohati ääretult ebamugavalt. Sinisekirju olemine toob selle paraku endaga kaasa. Peaaegu juba mõteln, et oleks pidanud trenni minemata jätma - homne käik jääb küll ära, pihta saada ma mõnda aega ei taha.

Aga siiski on kevad ja ilus ilm ja kui keski seda päevasemal ajal loeb, siis ingu parem õue jalutama, kui vähegi võimalik. Sest seal on Päikest!

Pisike närvirahustus.

Ma olen siin omaette juba mitu päeva muutunud järjest närvilisemaks lõpukirjandi teemal (ja seda vist isegi maininud nii mõnedki korrad). Nüüd siis pisike pingelang - sain täna proovikirjandi tagasi, sellel ilutses päris mitu numbrit, nende hulgas ka punktiarv sada. :D

Hea lisapõhjus üliheaks tujuks. ja ei saa jätta imestamata sellise superilma üle - kõrgrõhkkonnad on vahvad, hallid ja tatised madalrõhkkonnad mulle ei meeldi üldse. Aga ma kordan ennast vist.

Päikest!

Tagasi.

Rahvas, kevad on nüüd juba tõesti täies väes õues. Jah, veel ei ole kased hiirekõrvul, kuid ma usun, et nad ootavad lihtsalt hetke, kus keegi neid ei vaata. Liblikad lendavad juba, nii kuldsed kui kirjud, ja vähemalt päris mitu erinevat lille on oma ninad ilusti mullast välja pistnud. Ilus on see kevadine aeg, nii värske ja elamise, olemasolemise lustist pakatav.

Tartus oli tore. Mutid olid vahvad, ilm oli ilus ja isegi pimedas jahedas (kurja lohemao koopas) "vangis" olemine ja aja sunnitud äraveetmine oli omamoodi vahva. Pimedas sellpärast, et tuld ei saanud põlema panna - kõik inimesed mu ümber magasid. Jahedas sellepärast, et lihtsalt külm oli. Ja vangis sellepärast, et pimeduse pärast ei saanud võtit üles leida. Kuni tuli sunnitud äratus (kell oli siis üks), tuli läks põlema, võti oli silmnähtaval ja teistesse tuli elu sisse. Ja õues, nagu välja tuli, oli soe. Tõesti soe - polnud jakkigi vaja. Seesama soojus kontides, istusin bussi (mis oli üllataval kombel parajasti ees) ja üritasin võidelda ründava palavusega. Kui mõned tunnid hiljem siia bussijaama jõudsin, paistis piisavalt soe, et mitte vaeva näha mantli selgaajamisega. Astusin bussiuksest välja ja sain külmapahvaku osaliseks. Neli kraadi olevat olnud - ma ei kontrollinud. Brr! Kiirkäik edasi ja ruttu-ruttu toauksest sisse.

Aga pool juttu jäi nüüd rääkimata - sest alati on kõige elavamalt meeles kõige hiljutisemad sündmused, kui enne just midagi täiesti põrutavat pole juhtunud. Minul küll on.

See pool juttu oleks põhiliselt sellest olnud, kuidas meie plaanitud "reidipildid" ära jäid, mis me ende asemel ette võtsime, kui mugav on minna läbi kohviletist ja siis sooja suvepäikse käes Raekoja platsil (on see nüüd suur või väike täht?) todasama kohvitopsi tühjendada. Ja kuidas Zana küll väga üritas midagi koguda tõendamaks maffia pahategusid, kuid suutis vaid bossi advokaadina tööd saada. Lootuses, et kui midagi juhtub, siis ma tean sellest, aga nad ei teinud ju midagi! Nähh.

Ja lisaks olen ma lihtsalt väga kergendatud ja rõõmus muudel põhjusetel ka. Ei! :D

Päikest, kellele õuesolevast väheks jääb!

Segadus.

Jah, nii võib tänast päeva sildistada küll.

Üldine segadus pangakaartidega oli selle hea näide. Mida teeksite teie, kui üsna uus ja täiesti kindalt toimima pidav plastkaart ütleb automaati sattudes, et ei kehti? Kui tegelikult on seda raha, mis kaardil asub, hädasti vaja ja kohe ja nüüd? Mina otsustasin, et palun kassapidajal oma kangast kinni hoida ning lahendan probleemi. Suundusin lähimasse pangakontorisse (ma tahaks loota, et see oli lähim) ja kurtsin peale mõningast ootamist oma muret tellerile. Tema tegi arvutiga klõps-klõps ja andis teada, et kaardi väljastanud teller on unustanud kaardi kasutamiseks avada. Peale kurja kõnet õigesse pangakontorisse anti mulle teada, et paari tunni pärast peaks asi korras olema. Nojah. Vahepeal jõudsid ka kõiksugused muud kaardid streikima hakata, kuid neist probleemidest saime ühendatud jõul jagu.

Veel käisin kuulamas saksa filoloogia tutvustust. Muhedad inimesed olid, asi ise ei tundudnud ka just paha. Noh, peab siis tolle õppekava ka uurima veidi, eks siis saab teada. Tuli välja, et sealne tähtis nina (ei mäleta ametinime) oli kunagi meie koolis õpetaja. Vahva.

Siis läksime Liisaga teda huvitanud geo-bio tutvustust kuulama. See oli lõbus. Esiteks rääkis üks nähtavsti üsna närvis ja seda semulikkusega korvanud üliõpilane meile veidi erialdaest, siis jutustasid kaks üldse mitte nii närvis noormeest teaduskonna seltsielust. Huvitava mulje jättis see asi.

Tagasiteel ajasime vist rõhuva enamuse rongisõiduajast nii tibijuttu kui veel võimalik. Itsitushood keskmiselt viie minuti takka, kui mitte tihemini. Ülejäänud neli istujat ja kaks seisjat meie ümber olid omas mullis ja ajasid nähtavsti ka(tibi)juttu. Sulgudes sellepärast, et kaks seisjat olid noormehed - Anton ja keegi tema sõber, ja nad ei sobi just ülihästi määratluse "tibi" alla. ülejäänud neli neiut sobisid küll, väga hästi. Koolikaaslased vist kõik omavahel. Nojah. Vähemalt oli lõbus.

Aaaga kogu sellele toredusele vaatamata ei saa käiku lugeda täiesti õnnestunuks. Lootus saada mõnes asjas veidigi selgust jäi täitumata. Ma arvan. Ning ma ei tea ikka veel, millist selgust ma tegelikult ootan. Mingisugune võiks tulla ja tegelikult ma kurvastaksin, kui korduks nii mitmendat korda minevik. Liiga mitmendat. (Kes sai aru, see sai, lisaks ei seleta.) Loodame, et lähiaeg siiski selgitab olukorda.

Aga päikest! Seda pidi varsti veidi rohkem tulema.

Vaheaeg!

Suurem enamus kooliaastast on läbi. Ma hakkan vaikselt juba väga närvi minema - lõpueksamid ja asjad hiilivad päev-päevalt lähemale ja oma suutlikkuses ei ole ma üldse nii kindel kui võiks.

Kooli jaoks on veel hea jupp teksti vaja luua. Õpetaja ettekujutus lugemiskontrollist on paar-kolm lehekülge juttu raamatu kohta. Neid on kolm tarvis valmis mõelda, pluss kodukirjand ma-ei-mäleta-millest. Sellele kulub siis esmaspäev ja kauemgi.

Käsitöö kummitab mind ka ikka veel, tööde järjekord päris normaalne juba. Tegeleks sellega isegi praegu, aga nähtavasti on mu käed otsustanud täna sinna pimedasse paika kolida ja kõik kipub valesti minema. Esimene sõlg tuli ka märksa kenam kui tänane. Jakk, mille tahtsin neljapäevaks valmis saada, osutus aga minu kehakujuga mitteharmoneeruvaks. Mis teha, kui Burda lõiked on mõeldud neljakandilise kehakujuga inimestele. Ei ole väga keeruline teha vajalikke sissevõtteid, aga see nõuab täpselt niipalju aega, et ei viitsi. Inimloom on ju laisk.

Midagi tähtsat oli kindlasti veel, aga hetkel see küll meelde ei tule.

Päikest!

Hämmastav

Kuidas ühe päeva või natuke rohkema jooksul plaanid nii ulatuslikult muutuda võivad. Enne arvasin, et hea, kui vaheajal Tartusse jõuangi, nüüd aga on juba kaks eraldi käiku plaanis. Just nimelt, kaks. Nende ühendamisel poleks mõtet, ma usun.

Et siis, seal olen teisipäeval ja neljapäevast laupäevani. Pole paha, arvan ma.

Aga enne tuleb ära kannatada selleni jäänud aeg koolis.

Muuseas: kui rohkem või vähem avalikult midagi arvata, võiks enne läbi mõelda, kas info on ikka ajakohane, või pigem vananenud. Aitäh.

Ja nüüd natuke antireklaami:
Ärge kunagi üritage kasutada Liisu-nimelist villast lõnga kusagil, kus see peab pingele vastu pidama (nt. kõlatöös). See on ebaühtlase tugevusega ega sobi selliseks tööks. Uskuge mind, ma räägin kogemustest. Üks selline ripub praegugi ülesrakendatuna teises toas.

Uni on.

Magama peaks, aga ohtrad peakolu mööda ringitormavad mõtted ei anna rahu.

Pärast sünnipäeva.

Mulle meeldib küsida küsimusi isiku kohta. Vastused neile ütlevad haruldaselt palju. Sain ühesõnaga nii mõneski mõttes targemaks, loodetavasti. Sarnastele küsimustele vastamise vastu pole mul ka reeglina midagi - saabki enda asju selegeks mõelda.

Seda ka, et alati ei pea olema ohtralt jooki, et oleks lõbus. Ma ei tea, kuidas teistele, aga minule see sünnipäev meeldis. Ainult mõned pisiasjad oleksid veel võinud paremini olla. On kahju, kui inimene tunneb niisugust kurbust ja eluraskust, et ei suuda seda väljendadagi - või ei taha, aga see pole minu asi uurida. Olen heameelega toeks, niipalju kui oskan - kui tahetakse. (Nüüd sai palju mõttekriipsu-lauseid.)

Üks asi, mida veel tahtsin mainida. Kas ma olen ainuke, keda mõned konkreetsed inimesed väsitavad? Mitte meelega, ma usun, aga peale nendega suhtlemist oleks nagu hea hulk energait vähem. Üks selline on näiteks mu klassiõde, aga neid on veel. Õnneks mitte palju.

Aga tuju on hea ja õues on kevad. Miskisugune kevad-südames laine käib siin vist ka ringi. Ei tea, kas olen enda teadmata isegi nakatunud?

Mõistus läks ära.

Ehk siis tegelikult ma kirjutasin mõistuse paberi peale välja ja andsin paberi ära, kui mõistus otsa sai. Vähemalt on see suur ja kole kirjand nüüd ära proovitud. Teemaks valisin "Millest jutustab Eesti rahatäht?". Pärast õpetajaga rääkides tuli välja, et eriti paljud seda vist ei valinud, minu jaoks oli see aga umbes teine valik. Esimeset loobusin, sest kuigi motot oli asjale ülilihtne leida, ei oleks ma osanud üldiselt midagi kirjutada (Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk milles viibime praegu, A. Alliksaar.) Ainuke asi, et kirjanduslikku viidet ei saanud ma kirjandisse sisse tuua. Ehk oleks andndud sinna juukseidpidi "Nimed marmortahvlil" tirida, aga see oleks väga pingutatud ja sikutatud jäänud. Ei, parem las olla ilma, loodame, et kõlbab nii kah.

Muidu, mis veel...

Polegi nagu midagi.

Paari hetke pärast: Kuidas pisike hea sõna võib olemise paremaks muuta. Aitäh.

Juhe.

Totaalne kaos mõtetes. Inimesed, käituge nii, nagu võiks oodata. Seda esiteks. Isegi, kui muutused/ettearvamatused on positiivses suunas, mõjuvad need ebakõladena tavalise elu mustris.

Teiseks, kevad on. Märts olevat ju eismene kevadkuu, ja täna õue vaadates oli küll kevad igal pool. Sula, kerge lörts, mis hiljem vihmatibadeks arenes, sopp (linnakevad, noh..) - ja see ei mõjunud üldse tatiselt nagu varem, vaid hoopis kevadiselt, värskelt, uue-elulikult.

Ühesõnaga, tuju helge ja meel kõrge, ja ma ei tea isegi, miks. Sest peale kevadet tuleb ju suvi, ja suvi on palav ja unine. Ärge solvuge, suvearmastajad, aga minu süda on talves. Mitte miski ei saa vastu tähistele öödele, jäälilledele ja kohevale valgele lumele.

Mida siis veel. Ma ei ole tark, näiteks. Kuigi ma üritan seda välja mängida.

Mõtlesin tegelikult nii täna-eile enda väärtuste üle - ehk siis, mis on mulle tähtsad asjad, millega võiks mind loodetavasti iseloomustada. Sealhulgas tulid ühena suurematest ja erksamatest välja teistele toeks olemine, uudishimu või teadmistung (kordamööda ja korraga), iseolemine.

Pagana keeruline on see laveerimine erinevate inimeste, suhtumiste, elude vahel. Juhetav, seda küll, aga huvitav ka.