Annan teada

Siiamaani pole tagajärgi veel kohale jõudnud. Äkki need jäävadki tulemata? See oleks ju kena.

Aga Roosi tänavale ma siiski elama ei saa - pesemisvõimaluste leidmine/tekitamine oleks liiga keeruline ja kulukas, kuigi koht meeldis isale samapalju kui mulle.

Kool tekitab minus ahastust. Hetkeseisuga olen muusikaõpetuses mitteametlikul suvetööl, st, pean järgmisel neljapäeval minema ja ära tegema kaks arvestustööd. Muud hinded on vastuvõetavad.

Nägin imelikku und - ebatavaliselt pikk ja värvikas oli see. Pool on juba kirja pandud, teine pool veel ootab. Siiani on meeles püsinud.

Peaksin olema Lillekülas ja aitama ehitada, ja peaksin oma papud valmis õmblema. Papud jäävad homseks vist liimitud seisundisse, set tubli inimese nägu tuleb ka teha ja ma arvatavasti lähen ehitama appi.

Kas mulle ainult tundub või ma olengi väga katkendlik täna? Mõtted hüplevad natuke.

Päikest!

Väsinud esmaspäev

Vaatan, et pidin rääkima sellest, millised olid need kohad Tartus, mida vaatamas käisin. Et rääkida võiks muustki, siis teen lühidalt.

Tartusse mitte bussi, vaid autoga sõita oli veidi kummastav, seda esiteks. Teiseks: Aleksandri tänava koht, mille isa leidis, oli vanades haiglaruumides, kole, kõhe ja ebameeldiv. Roosi tänava koht, mille mina leidsin, oli pisike, imenunnu ja hästi korralik ning ümbrus hästi hoolitsetud. Eks näeb, mis saab, sest Roosi tn. oli nõksa kallim ka ja need tahetakse ju kohe välja üürida, mitte mõne kuu pärast.

Aga laupäeval oli Liisa ja Kristjani sünnipäev, mis oli imelik. Mitte halvas mõttes, aga lihtsalt veidi veider, sest parasjagu sellist seltskonda kokku ajada ei õnnestu just paljudel. Inimesi esiteks kahest erinevast koolist ja siis hoopis teist, imelikku rahvast natuke. Mängiti kn...asja (mis oli vana), Aliast (mille marsruut osutus liiga pikaks) ja Imagot (mis muutub veidi kummaliseks, kui lauaäärseid inimesi väga hästi ei tunne). Magama sai normaalsel ajal ja hommikul suhteliselt varase (ja lähedase!) rongiga linna. Veidi puhkust, veidi vett ja siis folgile. Nõmme Folk, st.

Kui kell oli juba palju saanud ja mittetallinlased koju pidid minema, sattusin vanematega (taas) vastuollu. Kuna ma parajasti ei olnud kodus, ei saanud minuga korraga rääkida liiga palju pereliikmeid, nii et säilitasin oma seisukoha. Nüüd jääb üle tagajärgi oodata, sest tulemata need ei jää.

Märksa elusam

Enesetunne on parem jah - juba terve eilse päeva oli suhteliselt normaalne olla, aga välja veel ei lubatud. Nojah - kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde, või kuidas see ütlemine nüüd oligi. Kui teised nägid, et ma hakkasin ühtäkki seosetult mööda korterit ringi asjatama ja koristama, siis küsiti, mis on põhjuseks, ja siis alles läks paanika lahti. Ema ohkas, et seda nüüd ka siis veel vaja, tal probleeme niigi küllalt, vanaema ohkas, et kuidas ma julgen sellise segaduse ja seapesa sisse üldse kedagi võõrast lasta ja mõlemad rääkisid minuga korraga, et tee ikka seda ja ära tee teist ja andisd pahatihti vastukäivaid juhtnööre. Mina leidsin, et ma tean ise ka, mida ma teen, mida ma ei tee ja et nad võiksid üldse mu täitsa rahule jätta sest ma saan hakkama küll. Tuleb küll tunnistada, et nii viis minutit aega jäi küll puudu, aga see ei olnud sugugi oluline.

Aga miks ma tegelikult üldse postitama hakkasin, oli see, et sattusin lugema oma kunagist ammust blogi, mis oli põhimõtteliselt masendav. Aga üks ütles selle kommentaaris sedasi: "Ükski inimene pole statist, igaüht on kellelegi-millekski vaja. Kui tõesti pole seda kedagit üles leidnud, tuleb otsida... aga kuskil on ta siiski olemas..." Tol hetkel ei jõudnud see paksust mustast masendusest läbi ja tundus hooppis eelmisele kommenteerijale suunatud olevat, aga nüüd vaatan ja mõtlen - pagan, ümbritsevad on kogu aeg sellist tarka juttu rääkinud, et see kuluks ära kuhugi Tarka Ja Tähtsasse kohta üles kirjutada, et kõik seda näeksid ja meelde jätaksid. Oleks äkki vähem enesetappe näiteks. Ja üldse vähem masendumist.

Varsti, nii kella kahe paiku või veidi enne seda - see on siis veidi rohkem kui poole tunni pärast - hakkan Tartu poole sõitma. Isaga. Et vaadata üle kõik parajasti sobivad üürikorterite pakkumised, mis on õnnestunud üles leida. Tagasi alles hilja - nii kaheksa-poole üheksa paiku, aga telefonil alati. Eks ma siis homme vast kirjutan lähemalt, mis seal näha oli ja toimus.

Asjade keskel

Mulle ei meeldi see ütlemine, et kus on, sinna antakse juurde. Niigi mul paha olla, ei tea kas palavik tuli tagasi, ja siis hüppab kass vanaemale näkku. Mitte paha pärast, aga hüppab ukse ülemise serva pealt alla ja vanaema seal all juhtus üles vaatama. Ai! Vanal inimesel selline õrn nahk ka, nüüd pool nägu verine.

Varsti tuleb arst, eks siis näe mis ta ütleb sellise ootamatu kõrge palaviku peale, mis endaga mitte midagi muud kaasa ei too ja järgmiseks päevaks (või ülejärgmiseks) iseenesest, ilma ühtegi rohtu võtmata ära kaob. Oleks siis esimest korda...

Hunnikus-keras

Oleks juba ammu pidanud kirjutama, sest juhtunud on tervelt et väliüritus ja muudki, aga vahepeal ei olnud aega ja nüüd ei ole jaksu. Ei, ma ei ole tegelikult vist haige, lihtsalt paha olla on - nagu umbes kaks nädalat tagasi. Ma kahtlustan, et see on kusagilt otsast ilmaga seotud.

Et...

...
sellepärast
just tema
täna õhtul
kõige ilusam
kogu maal

K. Ehin

Emadepäeval...

Ei räägi ma üldse asjast. Räägin hoopis sellest, mis oli kõige vahvam Soomes ja mis täna oli.

Soomes siis... Üldiselt käisin seal muidugi muusikali vaatamas - "Thori vasar" Turku Kaupunkiteatteris. (kui see nüüd õigesti kirjutatud sai) Tegelikkuses oli huvitavaid kohti muidugi rohkem. Helsingi raamatukaubamaja nägi tõesti välja nagu supermarket, ainult et oli üleni raamatuid täis. Vee ääres paistis piisav päike, et kodus avastada kaelusest päevitus. Sain endale terava asja. See tuleb nüüd ainult veidi teise kesta sisse panna. Rongis oli ruumi, muusikal oli väga väga lahe. Laev, mis "merelainetel" otsesõnu kõikus ja paat mis ilma veetagi mööda vett libisevat näis, kohati ka pea juukseidtõstvalt võimas muusika. Parimad osad olid aga viisi poolest ette teadagi - "Vee ja soola saaga" ja veel kaks laulu, mille pealkirja ma ei tea aga mis olid enne tuttavad. Ja huvitav seltskond kelle juures öö möödus. Kuulda sai piisavalt mitut keelt, sõnastike ja muude raamatute kaudu nähtud rohkemaidki mida pererahvas arvatavsti mõistis.

Aga täna panime kartuleid maha ja ma korjasin talveks nurmenukuõisi. Need kuivavad praegu ahjus. Maal on kaks paari noori loomakesi - kaks kassipoega ja kaks kutsikat. Ühtlasi kasutasin juhust ja küsisin natuke isa vanemate päritolu kohta, aga see jutt oli veidi liiga pikk et seda siia kirja panna.

Ja nüüd sööma ja siis viimasel tunnil ajaloo aastaarve õppima.

Vahepeal

Jälle pole vahepeal kirjutama sattunud. Päris kurb kohe kohati, sest jagada isegi oleks.

Näiteks üleeilne inglise keele eksam või sellele eelnenud sadama läbijooksmine Tallinki kassa otsingutel. Eksamiruumi sisse astudes palusin esimese asjana vabandust võimaliku kehva esinemise pärast, set ei tundnud ennast üldse hästi. Arvasin, et tegemist on madala õhurõhu ja tatise ilma koosmõjuga, õpetajad muidugi uskusid, et ma olen lihtsalt eksami pärast närvis. Ise ma selles nii veendunud polnud - närvis olemine ei mõju mulle nii. Tegin ära, sain oma maksimumi teada ja tulin koju. Kui ma ikka veel ennast hästi ei tundnud, pakkus vanaema, et peaks mu vererõhku mõõtma. Olin nõus ja sain teada isegi enda kohta ehmatava tulemuse 90/71. Klõnks. Pikutasin veidi, külmetasin (vererõhu tõttu, oli parim pakkumine) ja otustasin lõpuks siiski mate joomise kasuks. See viis vähemalt mõneks ajaks vererõhu normi. Loomulikult ei näidanud ma seejärel just suurimat tarkust üles ja läksin linna peale. Õhtul kodus ennast igaks juhuks kraadides aga tabas mind üllatus - 38 kraadi palavikku. Ennast veennud, et see kraadiklaas ongi ju kogu aeg valesti näidanud, jäin rahulikult magama.

Hommikul jäid paar esimest konsultatsioonitundi vahele ja vihmavari sellesse, kuhu ma kohale jõudsin. Ootamatult tekkinud ühiskonna järeltöö sai sama kergesti ka ära tehtud. (mõned küsimused riigi toimimise kohta nagu "Kas Eesti on parlamentaarne või presidentaalne vabariik?")

Õhtune tantsimine aga oli siiani kõige ilusam, hoolimata taas halvenevast enesetundest.

Homme ootab ees varane äratus, aga enne magama minekut tuleb veel lahendada poole maailma igavene küsimus: mida selga panna?

*kappi sobrama*

Päikest,

Kaks ja pool eksamit

Päike on silmas. Väga intensiivselt ja ikka veel, kuigi mõnda aega ei paista enam siia. Ebamugav on, laik milles mitte midagi näha ei ole. *haigutab*

Uni on ka. Mitte eriti pealetükkiv, aga siiski. Ma leidisn võimaluse, kuidas kõigi asjadega õigeaegselt hakkama saada. Peab lihtsalt mõned ööd üleval olema ja kõlama, muud midagi. Siis kulub see Lätist saadud kohv ilusti ära vähemalt. Ei ole just väga tervislik teguviis, ma tean ise ka jah. Aga mõnikord ju võib.

Uudis - kui mul on raha, ei tohi ma raamatupoodi sattuda. Kohe sugugi ei tohi.

Teine võimalus kirjalikele töödele läheneda - lähen esmaspäeval õpetaja juurde ja ütlen, et koos lõpukirjandiga said otsa ka kõik minu arutleva teksti loomise võimed. Pakun talle võimalust, et avaldan oma arvamust suuliselt, ja kui talle ei sobi, siis pangu mis hinded tahab. Seda siis eesti keele asjade kohta. Muudega.. noh, ma ei tea. Kuidagi ikka saab.

Aga täna oli üldiselt inglise keele eksam, kirjalik osa sellest. Mul on tunne, et sellega võib nüüd lausa korras olla - kui ma suulise osaga kõike väga meeletult ära ei riku, võib isegi ilusti eesmärk täidetud saada. Töö andsin enda klassiruumist esimesena ära - nii kella ühe paiku. Võibolla mõned vaatasid mulle imeliku ilmega järgi, aga mul oli kiire ja ma pole kunagi uskunud meelde tuletamise mõistlikkusse.

Õues oli meeletult ilus ilm ja sedasi mööda linna kõndides ei saanud muudmoodi, kui pidi särama. Kummalisel kombel tekkis meeleolu, mida saaks kõige paremini kirjeldada sõnaga "Shokolaadiprintsess" (et mul need numbrid ka meeles ei püsi...) Tuul on meie sõber, eriti kõrgete kohtade peal olles. Oeh. Päike ei ole ikka veel silmast ära kadunud, see ei ole vist päris normaalne. Eks näeb...

Päikest!

Üks kirjakoht

Mis on peapööritus? Kas hirm kukkuda? Aga mispärast tabab meid peapööritus
ka vaatetornis mis on varustutud hädaohtu välistava piirdega? Peapööritus on
midagi muud kui hirm kukkuda. Peapööritus tähendab, et sügavus meie all tõmbab
meid ligi, ahvatleb, äratab meis igatsuse kukkuda, mille vastu me kohkunult end
kaitseme.

Milan Kundera, "Olemise talumatu kergus"

Oh seda elu-elukest...

Der totale distsiplinare Untergang, ütles üks mu viimase aja elu kohta. Või siis distsipliinivõime kohta, sest kõik asjad jooksevad kokku ja prioriteedid ei taha paigas püsida. Või minu kohta üldse, sest nagu ma juba öelnud olen, ei ole ma üldse enam kunagise enda moodi.

Lisaks koolipoolsetele pisijamadele jäid hinded nüüd juba ka vanematele ette. See ei ole üldse kena, eriti kui mul on vaja nende silmis uuesti või ikka veel heas kirjas olla. Muul juhul võib öelda headaega varase sünnipäevakingi lootustele (mis oleks ju kurb...).

Ja vahepealon jälle nii mõndagi juhtunud - ei suuda enam siinset märkmikku kaasajastatuna hoida. Ehk õnnestub veidi hiljem veidi paremini, kui asjad maha rahunevad.

Ja ega ma siis hetkelgi silmapiastvat geniaalsust üles ei näita ja kooliasjadega ei tööta. Kirjutan hoopis siin ja hädaldan oma häda. Ei, aitab.

*ära kirjutama*