Elu jätkub

Niisiis käisin eile üsnagi haigena mööda linna ringi veel veidi peale internetist lahkumist. Täpsemalt vaatasin mõlemasse Abakhani, otsides rohelist villast riiet - nagu ikka, rohelist ei kipu ju kusagil olema. Riiamäe omas ei olnudki. Oli mõningaid erksavärvilisi roosakaid ja helesiniseid ja kahvaturohelisi ja muid selliseid, mida mina küll selga ei paneks - muinasvõtmes veel vähem ja üks ilus asi oli ka. Rüütli tänaval oli kolm meetrit imelikku sinakasrohelist tumeda mere karva, mis oli ühelt küljelt pigem rohekas, teiselt pigem sinine ja hästi ilus ja parajalt paks. Meetrise jupi jätsin sinna, kaks tõin koju - ega mul pole tegelikult aimugi, mis ma sellega nüüd teen, sest asju, mida kahest meetrist saab, on päris suur valik. Takkajärgi, kui olin teada saanud, palju see kaks meetrit mu rahakotti kergendab, mõtlesin, et oleks ikka pidanud kõik kolm ära võtma - vahe polnud liiga suur ja üle mõistliku piiri oli see nagunii. Noh jah... Kui seal täna seesama müüja ei ole, siis äkki lähengi ja ostan ta ära - ilus riie oli, kui teda veel seal on.

Kodus ei teinud midagi muud peale lugemise. Poes käisin ka enne, aga see selleks. Rapanui sain läbi ja nii jäigi. Enam ma ennast väga haigena ei tunne - pruunikat tooni omandav samblatee ja kaks apelsini tegid oma töö ilusti ära. Ainult nohu on veel.

Täna on loengud ja muud asjad väga ebamugavalt paigutatud mu päevakavasse - nüüd algab kaks loengut korraga, siis on jälle mõningane vaheaeg, mis ma kavatsen pargipingil veeta, ja siis jälle akks asja, mis osaliselt ajaliselt kokku lengevad. Mis kord see selline olgu... Tegelikult olen ise süüdi ka. Miks mul ei ole näiteks tavalisi sportlikke riideid siin? (Vihje: Sellepärast, et ma absoluutselt ei arvestanud võimalust, et mul neid vaja võiks minna.) Miks ma registreerisin ennast kahte loengusse, mis samal ajal aset leiavad? Ei, tegelikult saab hakkama. Aega jääb ainult natuke napiks.

Päikest,