Tühjast-tähjast

Näed seda ilma nüüd. Eile kurtsin, et kuud ei näe. Täna saksa keelest tulles vaatan - ilus poolkuu vaatab tumedast selgest taevast ülevalt alla. Suutsin ajagi ära määrata, ilmselt suisa õigesti.

Aga homikupoolikul hammustas mind ilma hammasteta luik. Unes. Kõvasti ja mitu korda. Valus oli. See oli üks segane ja jabur unenägu ja luik ise oli üsna suur.

Selline väsimus, hallus, enameijõua võtab võimust. Eks ma vast ole ise süüdi ka, kes käsib poole ööni lugeda raamatuid, kus pildid vahetevahel hirmutavalt tühjade silmadega jõllitavad. *külmavärinad* Uni on. Vist. Kurk on valus. Vist ja poolenisti. Ma tahaks ainult loota, et ma päris haigeks ei jää - just nüüd enne laupäeva oleks see väga nõme. Et noh... Sünnipäeva-pidu ja puha. Mitte minu oma, muidugi. Aga ikkagi.

Oeh.