Supilinn

Need olid siis Supilinna Päevad. Tore oli, tuleb tunnistada. Kole oli, tuleb tunnistada. Aga ilmselt elu käibki nii. Ma õppisin kogemata õlut jooma. Väheses koguses ja juhul kui muud ei ole. Mul oli hoopis vastikum maitse meeles. Vein on iga kell parem, arvan mina.

Laval olla oli kole ja hirmus. Lava ees tantsida oli kah vahepeal kole ja hirmus (paar süüdistavat pilku K2rtsi suunas, mäletad ehk miks), aga vahepeal oli vahva kah. Ja Vahepeal oli lihtsalt abolutuselt kaks vasakut jalga, sest maapind oli konarlik ja ma nii hästi veel karata ei oska, et seda kontskingadega kivistunud pori peal teha.

Lodi on linnuselõhnaline. Ma ei tea miks, aga see lõhn seostub mulle alati, alati esimese mänguga Kassinurmes. Siis, kui linnuse vanimalgi osal veel katust peal ei olnud. Mingi hetk puutusin kokku ühe teega, mis linnuse moodi lõhnas. Või noh, esimene seos oli igal juhul selline. Ja nüüd oli lodi ka selle lõhnaga, ja see on nii mõnus lõhn. Ei ole hea ega magus, aga on oma ja tuttav ja turvaline. Aga mulle meeldivad üldse kohati päris kummalised lõhnad - sookail on väga omapärane ja sümpaatne, näiteks. Ei aja mul pead valutama, kuigi teistelt olen selliseid asju kuulnud. Et ajavat. Minul ei aja. Minuarust ühe korraliku suvise raba parim lõhn. Seda tahaks kohe koju kaasa võtta. Või siis kailupõõsaste vahel päikse käes pikutada. Või piknikutada. Mõlemad sobivad.

Aga loodus on nädalajagu rohelisem kui eelmine aasta samal ajal. Või noh, eelmine aasta Supilinna Päevade ajal. Kuigi üritustele ma toona ei jõududki ja paljust mulle öeldust sain valesti aru - ei tabanud ega tabanudKI ära seda õigemat mõtet. Mis võis isegi hea olla - oleks tabanud, oleks võibolla ööseks üksi Tartu peale hulkuma jäänud. Toonasest asukohast ära joost. Kuigi... võibolla ei oleks ka. Usaldus juba oli. Oli juba ammu. Aga mis sest enam. Nüüd see ju ei aita.

Tahaks kusagil kurta ja hädaldada. Tahaks, et mõne näeksid. Ja mõned teised ei näeks. Aga paroolivõimalust siin ei ole. Ega ma ilmselt ei teaks kah, kellele täpselt seda jagada ja kellele mitte. Kes hoolib, keda huvitab, kes hoiaks iga hinna eest eemale.

Väsinud olen ja silma all on sinika tunne. Teist päeva juba. Aga näha pole midagi. Sinikus ilmselt ei ole voorus. Nägemus jällegi võib olla. Allakukkumus... Ei tea. Tänutunne õige koha peal kindlasti on.

Päikest! (päikselisus on ka voorus. Punkt.)

PS. Nüüd, kui ma Tartus ei ela, oli sealt pagana kahju ära tulla. Aga igaks juhuks tulin ikka.
PS2. Mind üllatasid veel kaks inimest. Üks, keda ma arvasin et mõnevõrra tean, on hoopis midagi muud, ja teine, keda ma isegi ei ole kunagi avanud et tean, osutus kolmkümmend ja seitse korda jubedamaks kui eluski uskunud oleks.

Pikk lugu, mõtted ja toimunu

Tavaliselt ma ei tee ühe päeva jooksul kahte postitust. Põhjuseks on see, et ma tahan, et kuupäev oleks ikka iga postituse juures, aga kui ühel päeval on postitusi mitu, siis kuupäev jääb ainult kõige ülemise juurde. Aga see ei ole tegelikult oluline.

Tegelikult ma märgiks hoopis ära, et mulle meeldib Hemingway "Ja päike tõuseb" jupp maad rohkem kui kohustuslikuks kirjanduseks olnud "Vanamees ja meri". Lugesin selle esimese täna läbi, nii vahelduseks Mary Stuarti biograafiale. Kogu aeg ainult inglise keeles lugemine tüütab natuke liiga ära. Väsitab. Eriti selline tekst, mis otse ilukirjandus nagu ei ole. Või ma ei tea kah, on ta või ei ole, mina ütlen selliste raamatute kohta "teadlik kirjandus". Sest autor vähemalt loodetavasti jagab sellest asjast midagi, millest ta kirjutab. Niisiis, "Ja päike tõuseb". Selliste raamatute kohta ei saa öelda, et nad on head. Nad on midagi muud. Huvitavad, mõtlemapanevad, oma suhtumist levitavad või muud sellist. Hea ei ole selle asja jaoks õige sõna.

Aga kui ma olin jõudnud raamatuga (ja tööpäevaga) umbes poole peale, jäin ma hoopis oma elu peale mõtlema. Mõtlesin jupp aega nii ühe kui teise asja üle. Ei vajunud masendusse. Tuli hoopis tahtmine kellegiga poole ööni vanalinnas pudelit punast veini lahendada ja elu kiruda. Niiviisi heatahtlikult. Või rääkida mingisugustel päris suvalistel ja jaburatel teemadel. Noh, mõnes kohas, kus see teistele silma ei hakka ja närvidele ei käi. Ühtlasi tuli ka pähe inimene, kellega seda teha võiks. Kui ta ainult Tallinnas oleks. Njah. Ühesõnaga töötas elu mitmel moel sellele plaanile vastu ja nüüd ma olen ikkagi kodus. Mis ei pruugi ka halb olla, sest siis ma saan magada.

Mõned mõtted olid veel. Aga need ma jätaks endale.

Ja räägiks hoopis asjadest, mis mind viimasel ajal üllatanud on, näiteks. Paugupealt meenub kaks, kui meenutada, siis ilmselt rohkemgi. Keerulisi inimesi on mu ümber selleks piisavalt palju. Esimest meeldetulnud üllatust ma loodan, et suutsin õigel hetkel varjata. Head üllatust, täiesti positiivset meeldetuletust, et maailmas on isegi selliseid inimesi. Et härrasmehec polegi välja surnud. Mõni võiks sellest õppust võtta.
Teine üllatus ei vajanud varjamist. Et just nende kahega nii on läinud, üllatab peale minu ilmselt veel paljusid. Sest seda poleks enamik elu sees uskunud, vähemalt selle põhjal mis ma tean ja ringi kuulanud olen.
Siis mind üllatab ja hämmastab mõne inimese käitumine, mida võiks iseloomustada sõnadega "Kust tuul, sealt meel." Ja meeleolud tunduvadki vahelduvat nii tihti ja kiiresti. Ühel hektel päike, järgmisel äikesetorm. Üks neist äikesetormidest tegi mul "Härjapõlvlaste kaitseala" mängul olemise tõeliselt sandiks - kui igast vähemalt nime poolest abistama mõeldud liigutusest kiirgab peaaegu et kombatavat viha ja vastikust, siis oleks parem need tegemata jätta, ütleb terve mõistus.

Reedest Väätsal ma ütlen ainult niipalju, et tore oli. Aga kohati ajas kadedaks kuidas mõned oma ühise eluga nii hästi hakkama suudavad saada - ja seda, millega hakkama saada, on neil ilmselt täiesti piisavalt. Ja kui lisada sellele üks mõttearendus ühelt teiselt inimeselt, saab seda ümbritsevat õnne kuidagi palju.

Esiteks, vabandage mu t2pit2hetust. Olen venekeelse klaviatuuri taga nimelt. Olen t88l.

Teist p2eva juba. Eilne oli muidugi 22rmiselt pingeline. Tund t88d hommikul ja lakke vahtimine ylej22nud ajal. Koju olen viimased kaks 88d j6udnud ainult magama. Sedagi m2rksa lyhemaks ajaks kui mulle meeldiks. Uni l2ks poes 2ra, aga tuleb vist varsti tagasi.

Miks ainult magama ja nii v2heseks? Lihtne. d20 esiteks, tantsuklubi teiseks. Aga mulle t2itsa sobib see v2het88d-olemine, sest siis ma saan raamatuid lugeda.

Vot nii.

Veidi kehva luulet

Jälgida jääpurika tilkumist,
kuulata rohtu kasvamas ja
piiluda paisuvaid pungi.

Kevad on õues, ta kustuda lootust
ei lase. Kui mõnikord tahakski.

Pillata pisaraid jääpurikaga võidu,
kuulata olematut sammukaja ja
kasvatada kurbust noorte lehtede asemel

kui enam ei taha; jaksamata kanda
kevade raskust, omasemat sügistalvele.

Leida vikerkaar kukkuvas veepiisas ja pisaras,
nautida vaikust, kus puudub päevamüra ja
oodata rõõmu õisi puhkemas pungadest.

Sest õues on kevad, mis kustuda lootust ei lase.

(mahlakuu 16., 10221)

Nii-nii. Teate, kui pikaks saab päev, kui hommikul varakult asjalikuks hakata? Nagu jõuaks veel seda ja teist ja kolmandat ja ja ja...

Lugesin ühe vahva raamatu läbi bussisõidu ajal (Kes tahab teada, millise, see küsigu. On võibolla midagi mida ma oleksin pidanud juba aastaid ja aastaid tagasi lugema. Mille otsa oleks võinud vähemalt komistada, kui ta kogu aeg raamatukapis on seisnud.) ja vaatasin paari huvitavat unenägu. Neid ma enam ei mäleta - ärkasin selle peale, et oli huvitav unenägu.

Aga see kõik ei ole kuigi loogiline, kui ma jätan ütlemata, et käisin täna hommikul Tartus. Just nimelt hommikul, mitte päeval. Kella kolmeks olin juba Lillekülas, nagu plaanitud. Läks õnneks - kõik laabus täpselt ja hästi, aega jäi veidi ülegi.

Kevad on, teate. Ma ilmselt hõikan seda juba mitmendat korda, aga vaadake ometi õue.

*

Minna edasi, kui enam ei taha, ei jõua. Olla õnnelik, kui naeratamiseks pole jaksu. Lugeda raamatut, mille lausetel puudub mõte. Olla õnnelik, sest väljas on kevad. Mul on ilmselt kiiresti ja väga vaja midagi pingsat tööd ja mõttetegevust nõudvat. Tahaks vanalinna jalutama minna. Sest ilm on ilus ja see mõjuks mulle hästi.

Aga süda pole normaalseks saanudki. Enesetunne on tavalisest puhtfüüsiliselt tunduvalt kehvem. Õnneks oli mul eile pisuke palavik ja piisavalt vähe unetunde, et ennast seletamise vaevast säästa.

Ootad või lähed edasi? Mitte et see pikemas perspektiivis kuigi oluline oleks - mina tean küll mis ma teen ja tahan. Mida peaks kiiresti õppima. Või ehk mitte pikemas vaid... ütleme, nh, keskpikas või natuke lühemas perspektiivis.

Mõrad sees. Praod. Oleks ruumi katki minna, läheks ka.
Mask ees. Ei pea ju ometigi teised vaatama mu sisemist "ilu" mis on sodiks pekstud.

Keelest

Ometi kord võtan sõna teemal, mille blogimaailmast üles korjasin. (Ega seda just tihti ei juhtu, peab tunnistama.)

Nimelt viitas Kati oma teemajas ühele huvitavale Ekspressi tabelile. Või õigemini edetabelile. Seal olid toodud enimesinevad kirjavead eestikeelses internetis. Võin õnnelik olla, et olen süüdi ilmselt kahes kümnest ja suudan ennast loodetavasti välja vabandada. Esimene - kellelegi-kellegile tuleb mu kõnesse ikka sisse, sest ma lähenen tolle sõna moodustamisele teisiti kui emakeeleõpetajad tahaksid. (Kellegile võiks ju ometigi olla vorm, mis on moodustatud sõnast keegi. Nii et -gi ei ole üldse rõhuliide ja on lihtsalt juhuslikult sama kujuga mis see -gi või -ki, mis sõna lõpus käib. Ja siis saab teda sinna lõppu rõhutamiseks ka veel ilusti mahutada - kellegilegi on minu arvates palju normaalsem sõna kui kellelegigi.) Ja teist - katusega s ja z asemel sh ja zh teen sellepärast, et mulle vist ei jäägi lähema aja jooksul meelde, kuidas teha neid katuseid õigete kohtade peale, ilma et Blogger mind narrima hakkaks ja sellest valesti aru saaks.

Ülejäänud kaheksast seitse kriibivad minu silma küll aeg-ajalt. Aga ma loodan, et ma nüüdseks parandan neid juba vähem kui eelmise aasta samal ajal. Ei viitsi ega jaksa suvalisele inimesele suvalises kohas märkust teha. Pole mõtet. Las olla. Ehk siis nende seitsme puhul on kas kodukeel piisavalt kirjakeele lähedane, et nii tundukski normaalne, või kooli ja kodu mõjutused kirjakeel kasutamiseks õnnestunud olnud. Las olla. Ei kavatse sellepärast ennast vägisi ümber harjutama ka hakata, et vähem kirjakeelne olla.

Jääb veel üks. Selle nimi on õieti-õigesti. Selle osas põdesin kohutavat parandamiskihku eelmisel ja üleelmisel aastal. Võibolla ka varem, ei mäleta. Nüüd tahaks loota, et võtan asja vabamalt, sest kodukeel ses osas kirjakeelele alati ei vasta.

Jaah, ma tean küll, et eelmine aasta ma nii ei mõelnud. Aga sellest on terve aasta.

Suhtlemise erineva ametlikkuse kohta aga arvan nii: MSN on suuline suhtlus. Mis siis, et tundub kirjalik, ikkagi on suuline. Minu jaoks. Meil on kirjalik. Blogi... blogi võiks ju olla kirjalik, aga siin ma pole kindel. Mina kirjutan siin märkmikus omi lauseid täpselt nii nagu ma mõtlen.

Ma ei lähe Kevadtormile staabiassistendiks. Just pakuti võimalust sinna kandideerida. Aga ma ei taha kuud aega kusagil olla esiteks, teiseks mulle ei meeldi see, millisena ma seda posti ette kujutan. Sõjaväe variant sekretärist, lühidalt öeldes. Olgugi, et grupi nimi on side- ja staabigrupp, mina rõhutan enda jaoks ikka seda side-osa, nagu õnneks grupijuhtki.

Ma hoopiski pakin asju, niipalju kui õnnestub, ja loen ja kõlan. Võtsin lõpuks kätte "Ekke Moori", mida juba eelmisest kevadest olen mõelnud kindlalt lugeda, aga pole kuidagi selleni jõudnud. Eile htul alustasin, täna hommikul lõpetasin. Ei lugenud öö läbi, kuigi loetu võis ühte masendavat unenägu mõjutada küll. Ärkasin selle peale, et tramm, kus ma olin, pani uksed kinni ja ma jäin üksi inimeste seas sinna sisse. Ärkasin, keerasin teise külje ja mõtlesin et näidake mulle nüüd mõnd paremat und ka.

Aga raamatust jäigi meelde põhiliselt äramineku, edasimineku, muutusteotsimise motiiv. Nagu ilmselt pidigi. Päris mõnegi koha peal panin raamatu korraks kinni, et mõelda järgi ja meelde jätta, mis seal just öeldi. Või tajuda, kui õige loetu ikkagi on. Või igatseda isegi sinna põhja. (Üks neist asjust ilmselt, mida ma kohe kuidagi tegemata ei tahaks jätta, aga mis siiski tegemata võib jääda, sest plaanimisega ei oska kusagilt alustada.) Mõned leheküljed märkisin ära. Et paar lauset hiljem välja kirjutada.

Kui lõpetasin, ei saanud jätta poetamata paari pisarat. Selle üle, et ma ei tea, kes ma olen. Kas ma olen üldse keegi. (Ei, siia lõppu ei käi küsimärki. See pole küsitooniga lausegi.) Ja naermata, sest võibolla on tõepoolest igaüks kusagil raamatus kirjas.

Pidu

SEE Tartu tegu ka nüüd siis ära tehtud. Ajastus on muidugi natuke kummaline ja irooniat täis, aga seda on juba teine kevad järjest.

Et kõik otsast peale ära rääkida, tuleks alustada sellest, et ma suutsin eile jääda eksiarvamusele, et Sinimaniseele proovi tuleks minna kella kaheksaks. Läksin ka - ilusasti täpselt. Ja imestasin, miks ruumis juba tuli põleb, miks kõik ja veel rohkemad juba kohal on ja miks nad on seda nägu nagu oleks nad seal juba kaks tundi olnud. Aga ega's midagi, leian tooli, laulame, proov nagu proov ikka. Tunni aja pärast lõpeb ära. Mina imestan, miks nii lühikeselt seekord. Vestlen paari inimesega, aeglaselt ja ettevaatlikult hakkab koitma: proov algas ju kell kuus, nagu tavaliselt. Ma lihtsalt põen ajutist ajupehmenemist. Siis oli igaühel valik, kas minna Martini sünnipäevale, mis ei olnud sünnipäevapidu vaid ekspromt kogunemine, või Leho juurde sauna. Saunalised otsustasid, et teeme siis kiiresti ja lähme ka pärast sünnipäevale, nii et liitusin nendega.

Tee peal poes tuli kellelgi, usustavasti Vifkal idee teha torti. Tegimegi. Nii umbes kahe leili vahel. Torti tuli hea, jutt tordi juures oli ka hea. Ja siis oligi vaja minna sinna kaaaaaaugele Raatusesse. Kui me sinna jõudsime, oli naljapäev läbi ja sünnipäev alanud. Toas olid juba ees lisaks proovist tulnutele ka Taavi? ja Miku? Laul juba käis. Ägeägeäge oli, nagu võib arvata. Tagasi kesklinna juurde jõudes ootas meid ees Kaarsild. Kell oli midagi kahe ja kolme vahelist, ma kujutan ette.

Vot nii vahva oli minu eilne päev.

Kevaderõõm

Kevad on!

Botaanikaaias on krookused ja paksud karvased mesilased ja kirjud liblikad ja päike.
Jõe ääres on puud osaliselt vee all, mitmed kalamehed ja päike.
Linna peal on palju naeratavaid inimesi, sulavad lumehunnikud ja päike.

No ole sa siis midagi muud kui elurõõmus sellise ilmaga.

Öösiti näidatakse mulle igasuguseid mängufilme. Pikemaid ja lühemaid, aga põnevusfilme. Ju ma olen piisavalt magada saanud. Kui liiga vähe magada, siis und ei kipu nägema, või nii ma olen märganud. Tänane oli seotud larparite ja ühe unenäo-vanalinnaga, mis ei olnud Tallinn ega Tartu aga millel oli mõlemi jooni. Seal linnas ma olen varem ka käinud, omast arust ühe korra isegi kuagilt eriti järsust künkast alla lasknud. Või vaadanud kuidas teised seda teevad, ma ei mäleta kas ise julgesin.

Tahtsin minna sekretäri juurde pabereid ajama ennist, teda polnud kabinetis. Varsti peaks uuesti proovima - peab ju need asjad aetud saama.