Siinse ilma t6lvaratsanikud

M6tlesin, et kirjutaks yhest asjast, mille kohta ma tegelikult liiga v2he tean et s6na v6tta. H22letamisest.

Iga kord, kui ma otsustan yksi kuhugi suunas liikuma hakata, meeldib see mulle j2rjest enam. Nyydki, folgilt tulles, k6nnid linnaserva poole heameele ja ootusega. Viimase ettejuhtuva poe juures teed peatuse, v6tad kaasa midagi riknematut nagu paki rosinaid ja veidi juua. Edasi innes kontrollid m6ttes yle, mis juhtub, kui auto sind peale ei taha v6tta. Magamiskott - olemas. Ilm- soe. Soojad riided - kah kotis. Otsustad, et kui ei v6ta, k6nnid edasi, kuni viitsid, kui enam ei viitsi l2hed magama. Niimoodi teest mitte liiga kaugele, aga kui lihtne see ikka olla saab, 88sel ja pimedas n2ha metsa all tumerohelist magamiskotti ja k6rval p66sas mitte n2itusele pandud seljakotti. Mis sellisel elul viga... Tahan veel.

Ilmselt peaks mingi hetk Eestile sellise suhtumisega ringi peale tegema. Kysiks autojuhi k2est t6emeeli, et kuhu ta l2heb, ja laseks ennast sinna vedada. Ja nii edasi. Armastan h22letamist. Vabadust. 88sel m88da tyhja maanteed k6ndimist, kui seljakott liiga raske ei ole. Eestis on asjal ka see hea kylg, et kui t6esti yle viskab, l2hed esimese ettejuhtuva bussi peale ja oled mitte rohkem kui kolme-nelja tunni p2rast kodus. Ei pea kaasas kandma miljonit kilo varustust. Hea kyll, tuleb tunnistada, et sellistes tingimustes ei ole asjal pingutamise p6nevust juures, aga alustajale hea ohutu. Kui midagi n2ssu l2heb, ei ole asustus liiga kaugel. Tahan matkata, kohati h22lega ja teine hetk jalgsi.

Jube, kui hea tunne see on. Nyyd kui ma seda tean, kahtlustan ma, et yhel inimesel on h22letamiss6ltuvus. Ravimatu. Muidu poleks ju viga, aga nendel retkedel tuleb k2ia kas yksi v6i seltskonna p2rast. M6lemat korraga ei saa kahjuks. Kuigi...

Kui ma esimest korda yksi kuhigi teel olin, siis ma kartsin. Kartsin sihtkohta, veel v2hem sallisin seda mis selja taha j2i, ja pelgasin autojuhtegi. Eelmisel aastal, jyrip2eva aegu. Nyyd... ei j6ua 2ra oodata, et oleks j2lle vaja kuhugi minna. Et saaks asjad kokku pakkida ja minna...

Ja ma l2hengi
maailmal6ppu
sinuta ei teaks
et see olemas on
L2hen et vaadata
m6lemale poole
ja tulla targemana
tagasi koju
mis ei ole enam
maja vaid seljakott
haarata su
ylest6stet k2est
ja kysida "Kuhu?"
vastutulevalt autojuhilt.

(lehekuu 22., 10221)

Maal ja linnas

Võtan siin omaette ka sõna linna ja maa vastuoludest. Miks on yks hea või teine ja nii edasi. Minu arvates.

Mulle meeldib linnaelu. Meeldib seda vaadata, meeldib linnas elada, Tallinnas. On mitmeid toredaid asju siin elamise juures. Jalutada mööda tänavat, kus keegi sind ei tunne ja tunda ennast asjaliku, suure linna sõltumatu inimesena. Yksi. Tunda ennast hästi. Seda kyllaltki spetsiifilist tunnet tekitab mus eriti yks kindel tänavalõik kodust mitte väga kaugel ja miskipärast ainult yhes suunas seda läbides. Tornimäel, mis muidu kellelegi ei meeldi. Vist.

Vanalinnas on ka tore jalutada, aga seal on hoopis teine õhkkond. Hulka boheemlikum, sõbrannadega kohvitassi taga istumise ja sõpruskonnaga yhes või teises kohas seismise vaim. See meeldib mulle ka, isegi kui ma seal yksi jalutan.

Maal... Maal on hoopis teistmoodi tore elada. Metsas ravim- ja värvitaimi korjata, puhata, mööda niitu ja metsa hulkuda. Kuulata, mis mets ytleb, mis mõtted tulevad. Traditsioonilised talutööd mulle eriti ei meeldi. Kyllalt on heina tehtud. Tuulevaiksel päeval, päike taevas kõrvetamas ei ole tore tunde järjest yhegi varjulisema kohata põllul aktiivset fyysilist tööd teha. Aga hein tuleb kokku panna just nimelt säärastel päevadel, siis ei lähe alt hallitama-seest seenetama. Pooled päevad peenra kohal kummargil rohida on ka yks äraytlemata vastik töö. Pärast on käed vastikult kuivad, jalad veel hullemad. Päiksepõletus tekib kah kergesti. Aga see-eest on oi kui hea varahommikul kasteses rohus jalutada või õhtul udus uidata. Yle niidu joosta, koer kaasas, ja tunda ennast lihtsalt õnnelikuna. Teha metsas valmis saunavihad, õigel ajal ja korralikud. Tunda majatagust metsa nii hästi, et sinna ära lihtsalt ei eksi, aga mitte nii hästi, et ära tyytab.

Aga mõlemad täiendavad yksteist. Olemas peavad olema nii linn kui maa, sest teisiti ei saa lihtsalt. Kui kõik elavad linnas, siis kust tulevad söödavad toiduained? (Ei taha söödamatut keemiat päevast päeva sisse toppida endale, ei taha lihtsalt.) Kui kõik elavad maal, siis kellel jääb aega mõelda ka muudele asjadele peale omaenda heinateo ja selle millised loomad yletalve pidamiseks jätta? Mõlemat on vaja, minu jaoks omas elus ka. Mõnikord on äraytlemata tore natuke mullas nokitseda. Mõnikord, ja kui see kohustuseks muutub, jooksen. Teinekord on võrreldamatu pluss linnas asju ajada, teada täpselt, kuidas sa saad yhest kohast teise, kust sa saad sulle vajaliku asja suvalisel kellaajal ja palju muud. Aga kui ma sellise elu juures jälle ei saa tahtmise korral metsa minna, siis mkm.

Äärelinn on veel kõige hullem. Pole yks ega teine, mõlema miinustega aga ei kummagi plussidega.

Mõnda

Nyyd, kui ma ennast veidi inimesemana tunnen, oleks ilmselt õige aeg rääkida kahest asjast. Esiteks hiljuti loetud raamatutest, mida on terve hulk tegelikult. Kui päevade kaupa muud ei tee kui loed raamatuid, siis neid tekib ikka.

Jätkasin kunagi alustatud Dyyni sarjaga, seekord tõin raamatukogust koju "Dyyni messia" ja "Dyyni lapsed". Mõlemas oli juppe, lauseid, väljendeid, mis karjusid mulle "Stopp! Pane raamat korraks ära ja mõtle kuidas see sinu eluga seostub." Nii ma siis tegingi. Selliseid asju igas raamatus ei ole, mõnes on neid rohkem, mõnes vähem. Iga kord kui mõni selline ette tuleb, tekib mul tunne nagu oleksin millegi raske ja kõvaga vastu pead saanud. Yldiselt ei suuda ma silme ette jäävat kirjutatud teksti seda lugemata vaadata, kui see ainult piisavalt lähedal on, aga nendel juhtudel muutub kõik paugu andnud lause või fraasi ymber uduseks. Ja vaatad ja mõtled mida see või teine asi sulle ytleb. Kui liiga õigesti ytleb, olen yles ka kirjutanud, aga enamasti ei ole neil ilma ymbritseva kontekstita õigt mõtet taga ja mõnes teises olukorras ei mõju need enam yldse nii tugevalt kui seal ja siis. Kui praegu käes olevad raamatud ära viin, võtan järgmise jupi Dyyni kindlasti ette. Kaalun selle endalegi soetamist.

Siis on mul hetkel ees "Otori lugude" kolmas ja neljas/viimane raamat. Eelmised osad on päris huvitava mulje jätnud, nii et tegeln asjaga. Päris mõnus on, et kõik fantasy ainult Euroopa keskajal ei põhine. Või noh, kuipalju need nyyd tegelikult ajalugu puudutavad, on muidugi iseasi, aga mingi maik sinna ikkagi jääb. See maik just ongi nendel raamatutel hoopis jaapani oma. Kahjuks on eelmise kahe osa lugemisest veidi liiga kaua möödas, mõnedki nimed on meelest ära läinud ja kõike ei viitsi ju raamatu algusest, kes-on-kes-osast järele ka vaadata.

Kuigi ma lugesin ka Loomingu Raamatukogus ilmunud artiklit sellest, kuidas yhegi raamatu kohta ei saa tegeikult öelda, et see läbi loetud on, kasutan ma neid mõisteid ikkagi. Arusaadavuse mõttes, sest kui ma võtan raamatu ette et seda lugema hakata, siis ma enamasti loengi ta lõpuni läbi. Sõna-sõnalt, mõte-mõttelt ja tihti mitu korda. Mitu korda sellepärast, et asjast rohkem enda jaoks saada. Esimesel korral loen ma raamatu tegevust, pealispinda, seda, mis lugu seal toimub. Milline on yks või teine tegelane, mida ta teeb, kus käib ja nii edasi. Kui see on igav, on raamatut lugeda päris raske, sest mõte läheb mujale. Kui see mulle meeldib, siis ma võin raamatu ka teist korda kätte võtta, siis ma loen keelt. Kui ilusti on mõni asi öeldud, kuidas autor oma lugu jutustab. Mõnikord võtan ma kätte ja loen raamatut veel kolmandatki korda. Siis ma loen ridade vahelt. Mida yks või teine tegelane tegelikult seal arvab kui ta nii või teisiti ytleb. Kuidas see suhestub maailmaga tema ymber. Kuidas see on seotud maailmaga autori ymber. Yhesõnaga seda tagumist mõtet, mis on pealispinna all. Sinnani ma enamasti ei jõua, sest tihtipeale mind ei huvitagi. Tunnistan. Tihti on lugu huvitavam lugeda lihtsalt loo enda pärast. Alati võib veel lugeda yhe vi teise tegelase lugu sealt raamatust, muid asju vahele jätmata, aga pöörates tähelepanu näiteks kahe liini omavahelisele põimumisele ja muule sellisele. Nii võingi ma yhte ja sama raamatut lugeda mitumitu korda ja iga kord on huvitav. Lõpuks saavad laused nii tuttavaks, et tunned ära, kust see umbes võiks pärit olla.

Muidugi võiks ju lugeda ka nii, et kõiki neid kihte proovid mõista korraga. Aga kui siis poole peal ära tydined, jääbki ylejäänu lugemata. Näiteks võib keelekasutus hakata segama ja toimuv lugu jääb pooleli. Lugu võib venima hakata ja väga ilus keel lõpuosas jääb nägemata. Aga kui ma niiviisi kiht kihi haaval loen, võib vahepeal raaamtust puhata. Loed yhe kihi läbi, siis loed midagi muud, ja kui huvi ja vaba aeg tekib, loed järgmist. Mulle meeldib nii. Siis need ei sega yksteist, kui ma ei taha, et need segaksid.

Teiseks tahtsin ma rääkida Tartust. Mulle Tartu meeldib. Väikestes kogustes, kohana kuhu ära minna. Paariks nädalaks, puhkama. Ja mitte kauemaks, kauem muutub piiravaks mingil moel. Ei saa minust ilmselt kunagi tartlast. Ei vihka seda linna, pole lihtsalt minu tass teed. On täitsa tore koht ja inimesed, kellele pikalt meeldib, jätan selle koha pealt rahule. Jah, ma usun et seda linna on võimalik armastada. Aga ju ma olen siis liiga pikalt põhjaeestlane olnud (kaheksandik võrumaalast, seitse kaheksandikku harjukat). Tallinna võidakse ju pidada suureks ja koledaks ja halliks. Ma ei ytle et ma armastan Tallinnat, aga mu kodu on siin. Siin ma tunnen ennast paremini, eluga rohkem kooskõlas ja vähem vastuvoolu minejana. Muidugi, ma jään enda juurde, et andke mulle mõni hylgekyttide saar ja ma olen eluaeg õnnelik seal. Selles jään kah, et kuplite vahel lämbun ära. Sõna otseseimas mõttes, seal on õhku vähe, see vähenegi seisab paigal ja on putukatest paks. Võibolla olen ma lihtsalt halval ajal sattunud, aga sihuke tunne on ikka seal olnud. Jällegi, pole minu. Ilus on vaadata, autoaknast. (Samas Lapimaa mäed on absoluutselt hingemaa. Pinnavormid sarnased, aga suuremas mõõtkavas, ilma lämbumistundeta. Ilus ja hea.)

Peaks vist tegema sellise asja nagu Mytoka ajaks teha olevate tööde nimekiri. Ja detailne päevaplaan, kuidas yks või teine asi tehtud saab.

Tyhi

Järsku on mul terve maailma aeg, jälle. Ma ten, mida kõike ma pean tegema, aga kahjuks ei suuda yhelegi asjale keskenduda, ei suuda neid järjekordagi panna. Selle asemel loeks terved päevad läbi.

Tegelikult ma tean ju kyll, et ma pean virgasti oma käsitööd tegema, et koguda mõningast raha ja raamatuid osta. Ja maarjajääd. Ja veel tervet hulka asju teha, mida ma hea meelega teeks. Enne Mytofesti tuleb mingi hulk vöösid ju valmis saada ometigi. Aega veel veidi on, aga oma riided sinna minekuks oleks ka kasulik valmis saada ja veidi ära uhkendada ja yldse...

Jah, mul on nõme olla ja tuju on mustas augus. Edasi tuleb elada võitlusrežiimil ja yks päev korraga. Aeg viimse hetkeni ära planeerida ja loota, et mõtetel on piisavalt tegemist.

Iga teine mõte jõuab välja yhte ja samasse kohta, ja iga kord kui see juhtub tuleb tagasi hoida pisaraid. Ja muuta see kinnituseks, et kõik pole kõigele vaatamata kadunud. Ei saa alla anda. Halli kindlusega tuleb minna edasi.

Kui asjad hakkavad nässu minema, siis nad lähevad sinna kõik korraga.

Nyyd öeldi mulle otse, et kuule, tee sellele klubile ja meile kõigile teene ja lase jalga. Aitäh. Ma armastan teid ka, rahvas.

Olen Lapimaalt tagasi. Uuesti igasuguse info levipiirkonnas ja muud sarnast. Siis, kui viitsimine tekib, varsti, panen yles juppe märkmikku kirjutatust. Yldiselt - olen väga rahul ja tahan tagasi. Praegu juhtus nii, et edasiliikumiseks sai õnn otsa. Tagasi sai see-eest hästi ja kiiresti. Nyyd olen väsinud veel veidi.

Kaasa tõin:
kaks põhjapõtra ja lumehelbe
põhjapõdra (mitte põdrapõhja, nagu ma keelt sõlme keerama kipun) naha
kolmeotstarbelise systiku
ilve-noa
kaelalinnu
ja oskuse kirivöötehnikas paelu teha.

Nyyd on aega valmistuda Mytofestiks ja Tartu Hansapäevade ajaks vöid teha. Mis on tore.

Olen nyyd umbes kuni folgini internetitu ja tsivilisatsioonist eemal, lähen Lapimaale reisima. Kellel on hädasti vaja yhendust saada, saatku sõnum telefoni peale. Numbrit ei jaga, kellel vaja võib olla teab ise või on võimeline selle hankima.

Kui tagasi tulen, jagan vast reisil kirja pandud muljeid.