Pyhapäev

Ma võiksin rääkida nii paljust.

Ma võiksin rääkida sellest, kuidas sygis Tallinnas on ilusam kui kevad Tartus (kuigi mulle aasta eest vastupidist kinnitati, st, sygis Tartus olevat (tol hetkel veel isegi tulevat) ilusam veel kui kevad Tallinnas.) Vale puha. Eile lugesin oma mõtteid eelmise aasta samast ajast, märtsikuusse välja... Nyyd vaatan, kuidas see hallus järjest ja järjest mind ära sõi. Ei mingit hirmu selle ees, hambad risti suruda ja kangekaelselt rippuda kõigi ilusate hetkede kyljes ka siis veel, kui nad ainult hea õnne tõttu koos pysivad, kui nad on lihtsalt nii õhukeseks kulutatud pidevast nende najal elamisest... Ja vot mis sellest lõpuks sai.

Ma võiksin rääkida yhest inimesest, kes on mulle täiesti võõras. Aga ma pean tast lugu, kuigi tal pole isegi kohta, kus elada. Ta ei ole veel alla andnud, ennast odekolonnist seaks joonud ja igasugust eneseuhkust kaotanud. Selle asemel peab kangekaelselt kinni seadustest (yhistransporti kasutada ei julgevat, sest trahvisumma on liiga suur...) ja tundub et näeb vaeva oma elu õigetele rööbastele ajamisega. Rõõmustas, et oli just suutnud ajada kokku raha ID-kaardi jaoks. Kahe nädala pudelikorjamisega. Ytles veel, et kerjama ei lähe. Et antagu aga tööd, ta teks kyll.

Ma võiksin rääkida sellest, kuidas reedesel päeval võib keset Viru tänavat kohata paljusid kauakadunud tuttavaid. Või sellest, kui mõnus on istuda mõnes suvalises pisikeses vanalinna kohvikus (mismõttes nad Kohvicumi kinni on pannud?... *urr*) ja maailma asju arutada.

Ma võiksin ära mainida, et õpin kymnesõrme pimesysteemi. Mingisugune saksa programm on, eelistan seda inglise omadele, sest seal on ka täpitähed sees. Kui kõik põhilised tähed on läbi käidud, saab asuda isetehtud etteytluste kallale. Iga vale klahvilöök teeb koledat häält ja programm jääb selle parandamist ootama, enne edasi ei lähe.

Ma võiksin ära mainida ka selle, et ostsin siidimaali tarbed. Täna on esimene nädal, kuigi võibolla peaks selle kohta ytlema nädal null. Ametlikult. Kuigi tegelikult on mul juba selline... esimestele raskustele põrganud tunne. Ma ei mäleta, mis seda tähistas, nii et seda ma ei ytle.

Tulev nädal tuleb tihe. Homme õhtul tööl, ylehomme.. linnas ja teises kohas linnas, kolmapäeval vanas linnas, neljapäeval teel linnast linna, reedel... selles Teises linnas. Laupäeval... Krtsedateab, kuhu ma õhtuks jõuan, ilmselt vähemalt mingusugusesse linna. Ja pyhapäeval on juba uus nädal käes. Samahästi kui, ja vähemalt projekti jaoks.

Ma võiksin ära mainida, et ma olen õnnelik. Ja ykski päev ei jää teisipäevale alla ega käi sellest ka yle mitte.

Veel vääriks märkimist, et leidsin vähemalt enda jaoks täiesti toimiva alternatiivi myndikeerutamisele. Keerutada tuleb pöidlaid.

Päikest.