minevikuvajadus

Tyhi tunne on.

Ma kardan, et ma ei saa kunagi olema see neiu, kes võiks joosta yle niidu, õunapuupunased (Martin, raisk!) kirikindad kaheksakannalise vöö vahel. Tyhja see loeb, et vööl, mida ma parajasti koon, ilutsevad nimelt kaheksakannad ja et lõng ootab värvimist. Mul ei ole seda pärandit. Ma ei saa sinna midagi parata, või kui saaksin, siis ei oska. Mul on nii kahju olla yles kasvanud inimeste keskel, kelle jaoks kõik hea ja õige tuleb läänest ja kelle kodune keel on kirjakeel. See komplekt vanavanemaid, kes on mitmeid, mitmeid põlvi samas kandis elanud, ei taha oma noorusaegu ja vanu asju meenutada. Teine vanaema on seevastu mitu põlve järjest erinevates kohtades olnud. (ise kasvas yles Laidoneri mõisas ja pole oma isa kunagi näinud, tema ema aga kasvas maal. Täpsemalt Rae vallas, Jyri kandis - aga täpsemini ei tea enam keegi, sinnanigi on juttu ainult naisliinist, vanaema emaisast ei ole ma kunagi pooltki sõna kuulnud)

Ja ma tean et on olemas inimesed, kes selle kohta oskaksid midagi öelda - või kus ringis vähemalt kõige tõenäolisemalt on ka teisi kes sama probleemi ees on seisnud. Ja see on yks koht mis ma tean et vähemalt asjade praeguse seisu juures jääb aastaks-paariks kui mitte kauemaks mulle kindlasti suletuks. Ma ei saa ju jalutada nahhaalselt sisse yhtegi yhendusse, kus mu sealolek myrgitaks teise inimese kõige sisimat ringi ja ainukest kindlat pelgupaika. Aga siis, kui uksed võibolla lõpuks avanevad, võib minu isiklikust seisukohast juba hilja olla. Inimesed vananevad ja surevad, see on ju paratamatus. Äkki peaks siiski kergelt nahhaalne olema ja SElleriga yhendust võtma...

Ometi on just see kõik see teadmine, see narratiiv, mida ma vajan. Ilma selleta... Ma võiksin ju lugeda läbi mägede kaupa arhiivisalvestusi ja omamytoloogilisi kirjeldusi, aga see jääks pisikese rahvakillu kyll põnevaks, aga võõraks pildikeseks.

Parematel hetkedel ma mõtlen, et tyhja kah. Mis siis, et võõras, ma võin ju anda oma parima et seda siiski tundma õppida. Et äkki see suudab mignil kombel tuua välja selle mälu, tuletada meelde selle, kuidas nad kõik on arvanud, mõelnud, uskunud enne mind - et papagoilik päheõppimine suudab asendada vanaemade laule, et liigutuste ja sõnade robotlik järgiaimamine ongi kommete täitmine nii nagu peab. Siis ma loodan, et äkki käib ometigi yhel hetkel, kui kõike on piisavalt mitu korda tehtud, mingi klõps ja ma saan teada, milleks see nii peab olema, hakkan mõistma, miks sedasi ja mitte teisiti on vaja teha. Paremad on need hetked sellepärast, et siis mind ei vaeva see tyhjuse, lootusetult kauge olemise tunne. Halvematel hetkedel ma tean, et see nii ei ole, et millegi tegemise viis ei ole tegelikult nii oluline kui mõte selle taga ja et kui keegi mulle asju suusõnaliselt ära ei seleta, jäävadki need lood minu jaoks ainult tolmusteks arhiivimuinasjuttudeks, mis eluga kuidagi ei seostu.

Mulle tulevad siinkohal meelde Herberti "muuseumifremenid". Nende olemusega kujutati väga hästi ja täpselt seda, mis võib juhtuda, kui kaob tavade mõte ja need muutuvad... Tegemisteks tegemise pärast.

Aga ma teen seda kõike ise ka, sellesse päriselt uskumata. Sest muidu jääks mulle alles ainult mutrikese roll linnahalluses ja tarbimisyhiskonna käigushoidmises. Äravisatava, rahauskse, tuima. Hullemat polegi.