ehh

Kuidas tahta tahtmata
igatseda igatsemata
jätta sind unedes nägemata
kui linnusilmast aina paistad
ja seda ohutist
mis mind aitaks
ei ole veel siinpool
suurt jõge
mille yhel kaldal olen mina ja maailm
ja teisel kaldal on mälu.

Kuidas loota lootmata
sest lootusel pole enam õigust
peale neid teisi jäljeradu su unedes
kuhu ma ise pole juba tykk aega teed leidnud

Kuidas jõuda jõudmata
ja seista kindlalt igas tormis
terve tähestiku täies tähtedes
millega mind loobitakse
otsekui oleks need kivid
millega vihane rahvahulk
viskab surnuks neid
kes on eksinud tavade vastu
mida nad ei tunne.

Kuidas mõelda mõtlemata
päriskyynele keset võltspärleid
ja kaheksaharulistele tähtedele
mida kusagil lõigatakse põtrade sarvetyygastele
et nad ei kukuks taevaaugust alla siia ilma;
tantsudele ymber pööripäevalõkke
kus iga ilmahulguse silmades
säravad
kadakapuust lendavad sädemed.

Kuidas muutuda muutumata
rännata rändamata
olla ringi hulkumata
kui päike on taevas teinud
ainult kakskymmend kõrgeimat kaart
ja pambud ei võtagi palju ruumi
kui kõik inimesed tunduvad sõbralikud
peale selle yhe kelle head soovid on olulised.

Kuidas olla olemata
Kuidas igatseda igatsemata
Kuidas tahta tahtmata

(sydakuu 16., 10222)
_________________________

Ma kyll arvasin enne Lätti tantsima minekut, et tuleb lihtsalt yks ööläbine tantsuklubi ja need ylevalolevad mõtted kaovad muude alla ära. Tyhjagi. Napilt jõudsin Viljandi bussi peale, valmistades tee peal pettumuse isale (sest ma ei jõudnud, tõesti ei jõudnud tassida miskeid mööblidetaile yhest kohast teise...) ja ilmselt veel mõnele nimetule vanatädile kes mu magamiskotiga pihta said. Kella poole neljaks olin igastahes Viljandis ja kulutasin aega enne kontserdi algust. Jeerum, kui teistmoodi näeb seal kõik välja talvel! Peaaegu et ei tunne äragi. See ja teine ja kahekymne kuues asi on puudu ja too koht on kuidagi hirmus lage ja... Noh, Aita ma juba ära ei kaota, jõudsin ilusti kohale, märgates muuseas ka seda, et auto, mille peale ma hea õnnega olin tulnud, on kohal. Selgus, et koos juhiga sisaldab see nyyd suisa neli inimest. Ja peale kontserti, mille juurde kuulusid isetehtud leib, isetehtud või ja isetehtud leivast ise tehtud õlu (viimast ma ei proovinud, ylejäänud olid ylimaitsvad), asusimegi teele Läti tantsuööle.

Lyhikese, kuid kirjapanemiseks liiga keerulise nimega toimumiskohta jõudes nägime veel nii mõndagi Eesti numbrimärgiga autot. Ja tõepoolest, sees olidki kohal ka mitmed tuttavad eestlased ja mõned mitte nii tuttavad, kuid siiski meelde jäänud näoga lätlased. Võõraid lätlasi oli muidugi palju. Ja tantsida sai terve öö. Kohale jõudsime orienteeruvalt yheksa paiku, tulema hakkasime kuuest hommikul. Kui sinnatee oli möödunud läti keele tähe all, siis tagasitee liivi keele tähe all ei möödunud - inimesed olid selleks lihtsalt liiga unised. Proovisin uuesti vaadata tollesse lingvistikaylesannete kirjutisse, aga kui sealt tuttavad - ja vestlusest mõned korrad läbi lipsanud - nimed vastu tulema hakkasid, lõin ta laksuga kinni ja toppisin kotti tagasi. Pole vaja niigi väsinud pead vihastada.

Kuna kyyt läks otse Tallinna ja seda Viljandi kaudu, siis Tartusse koosolekule ma ei jõudnuki. Sellest on kahju, aga mitte meeletult. Nagunii olin selleks ajaks juba zombi. Olen veidike ikka veel. Peakski magama kobima, pärast magan homme jälle tööle sisse.