muutustest

Kahetine tunne on. Yhest kljest peaks justkui midagi asjalikku tegema hakkama. Nyyd ja kohe ja praegu. Koristama või vööde kataloogiga midagi ette võtma või otsustama, et siia peaks loetud raamatutest korralikult, analyysivalt kirjutama hakkama.

Teisest kyljest ma ju tean, mis nendest mõtetest lõpuks välja tuleb. Tuleb välja hulk poolikuid asju, mis kellelegi korda ei lähe. Hulk valmisostetud tavaari, mis jääbki kapinuka seisma. Ports äranuditud mõtteid, pettumus iseendas ja oma järjekindlusetuses.

Nii et tegelikult ma räägin hoopis muutumisest täna. Muutumisest ja muutumatusest. Tundub praegu ymbritsevates eludes oluline teema olema, võibolla minu omas ka. E"S" arvab, et tema on muutunud. Kindlasti on, osaliselt. Teisalt ei ole ka. Ja mulle tundub isiklikult, et isegi see muutunud osa on hakanud uuesti tagasi minema. Mitte tagasi tagasimineku, degeneratsiooni mõttes, aga äärmusest jälle välja. Või siis mulle omasema äärmuse poole. Või... Eks see yks subkultuuride vaheline liikumine ole.

A seevastu on võtnud kätte ja veel kaugemaks läinud-jäänud. Või siis ka mitte, võibolla mul on lihtsalt selline tunne sest ta on kaugeks jäänud. Millest on hirmus kahju, arvestades kõike seda udu seest sõnade otsimist suvel ammu Lõuna-Eestis ja kolme Barjäärilinna amatsooni. Ehk annab seda veel parandada. Kuigi ma pooliti kardan, et see kõik on ainult minupoolne arusaamine.

Ja Tga on juhtunud see, mis paljude sellises olukorras olijatega - niipea kui naisel on laps, kaob ära väga suur ports yhisosast, olgu seda enne olnud niipalju kui iganes. Yks asi on ilmselt ajas, mida väheks jääb, aga teine oluline koht on kusagil mujal. See oli isegi võõraste inimete seltsis mullu kesksuvel tajutav. Ma ei tahtnud alguses minna sellesse vestluseringi, sest ma teadsin, et nende jutt ei haaku minuga. Ja tõesti-tõesti, kas oli asi minu halvas ajastuses või milleski muus, sai peale mu lähedaletulekut varem ohtralt pulbitsenud vestlus otsa. Lihtsalt. Staatusemuutus on selle nimi - ja seda taipasid juba vanasti inimesed väga hästi. Neiud tegid yhtesid asju, naised teisi. Need on kaks erinevat, mis siis et seotud, elu. Yleminekuajaga :P.

Ma ise... ma olen väga sarnases olukorras aastaga 10220 samal ajal. Kuigi selles on hetkel vähem rõõmu, rohkem pinget ja rohkem valu, on olemas põhijooned - iseolemine, mis ei ole päris hõbedast, vaid veidi pehmemleebem, hakkamasaamine, teadmatus tuleviku suhtes. Sygisest algav kool. Kannatlikkus on ka, kui aus olla. Äraootamise jaks - elul juhtuda laskmine. Samas on muutusi - pinget ja valu on rohkem, nagu ma ytlesin, vastutust on rohkem, väsimust on rohkem. Mitte palju, aga siiski. Ja ebakindlust on rohkem. Kogemusi ka, aga igatsust ka siiski. Inimesed mu ymber on muutunud - rolle muutnud, rolle vahetanud, ära läinud või juurde tulnud. Ja yks asi on veel - teadatahtmine. Kui sellest lahti saaks, läheks asjad paremaks.

Jutuots ei saanud otsa, aga mõte kadus ära. Ja ma kipun ikka veel liiga palju ninapidi teiste eludesse, ma tean. Ei tohiks olla minu asi, kas keegi saab haiget - kui ma seda ise ei tee, ei tohiks olla minu asi, kas keegi on õnnelik, kui sellel minuga pistmist pole. Aga ma kardan ikkagi, et ka järgmine inimene syyakse ära, ja kardan ikkagi, et see ei too õnne ja rõõmu kuhugi. Ja tahaks seda ennetada, aga ei saa, sest pole minu asi ja ma ei tea piisavalt.