seljakoti(ta) elu

Veel yks kiire tartuskäik seljataga. Sai tantsida, sai laulda (esiteks setu laule, siis laulumängulaule, ja lõpuks ee... igasuguseid uuemaid laule kõvasti ja valesti Zavoodi kõrval asuvas hoones.) Sai näha huvitavaid inimesi. Sai nautida hommikust vaikust ja päiksepaistet. Sai... oeh, nii paljut sai!

Sain aru, iga korraga yha uuesti ja vääramatumalt, _kui_ vabadusttekitav on häälega liikumine ja kui mõnus on ringi käia - sinna kus midagi toimub, kui vähegi aega on. Mis siis, kui see "sinna" asub Eesti teises otsas. Mis siis, et teele asudes pole veel õrna aimu ka, kuhu ööseks jõuad. Või kas magada yldse saab. Või mida yldse saab. Või kunas midagi saama hakkab. Kui kõik eluks vajalik mahub kahe rihmaga risti yle õla - yhel puusal kott, teisel magamiskott, siis sa ei sõltu millestki peale iseenda tahtmise. (Noh, tegelikult kurja kapitalisti tahtmise ka, kes sind kunagi siiski uuesti tööl näha tahab. Aga tolleks hetkeks on see kauge tulevik.) Kodu on seal kuhu kraami maha paned. Ajutiselt. Jajah, kusagil tegemiste linnas on päriskodu ka ja tuba ja raamatud ja soe dušš - aga neil hetkedel võiks see sama hästi olla ka teises tegelikkuses, nii vähe tunned tast puudust ja nii vähe läheb ta korda.

On täiesti eriline tunne avastada, et see aeg kui teised magasid, telekat vaatasid ja mitte muhvigi ei teinud, oled sa jälle märkamatult läbinud keskmiselt 200 kilomeetrit päevas juba neljandat päeva järjest, pidevalt aktiivselt. Et kell yheksa pyhapäeva hommikul paistab päike justnagu ainult sinu peale, sest teised veel magavad. Ja isegi Tallinn-Tartu maantee on ajuti täiesti vaikne. Peale su isikliku hingamise on kuulda ainult linde. Ja inimesed kes magavad, ei tea kui fantastiline on see hommikune yksinduse vaikus.

Ma olen rahul, mhm. Ma arvan, et seda ongi vaja läbi elada. Sellest õppida. Selle kaudu mõista. Väga harva tuleb pähe, et see on hoopis teistsugune elu kui see, mida ma paar aastat tagasi heaks pidasin. Oleks mulle siis öeldud, et nii läheb, ma oleks ytleja yle naernud ja leidnud, et ta ei tunne mind ikka yldse. Aga ma olen täiesti nõus tunnistama, et ma võin olla veidi mõjutatud. Kellest-millest... noh, õigeid vastuseid on kaks. Mis teevad tegelikult sama välja. (Kes ei taipa, võib pakkuda. Ma tagasi ei aja, aga vabatahtlikult ei tunnista. Kes taipab, teab niigi.)