*

terakesi vol 2

Kirjutaks siis midagi huvitavat. Siia. Kahjuks said huvitavad mõtted eile või yleeile otsa töö juures. Töö häda on selles, et selle puudumisega on liiga lihtne harjuda. Jalad lõid juba esimese peale-puhkust-päeva teiseks pooleks tuld välja talla alt ja tänasest ma yldse ei räägigi. Pidevalt inimestega suhtlemine väsitab jälle - vahepeal nagu ei häirinud eriti, aga nyyd on see tagasi: tuled koju, kobid ylesse oma MM-tuppa (ai, õõõite magusaks läks see kiitus alles peale filmi ära vaatamist, vihjeks sõna käpakala) ja vahid raamatuga tõtt. Koera, kes hiiirmsasti mängida tahaks, ja kassi, kes vähemalt sama hiiirmsasti sylle ja kaissu tahaks, saadad puu taha, sest Ei Jaksa lähema paari tunni jooksul millegiga suhelda, k.a internet. Nyyd ongi kell juba umbes kolm tundi hiljem ja ma vist olen kõik majaelanikud poolpahaseks ajanud oma äratorgi-meetodil vestlusega. Aga endal on palju rahulikum. Nyyd on juba viisakas olla ka. Vedelesin õues võrkkiiges ja puha, kahju ainult, et see yhena esimestest asjadest õhtul varju kätte jääb.

Tegelikult ma pean hirmus edevat plaani õmmelda ja võibolla tikkida riidest, tapeet sisse tugevduseks, kaaned sellele uhkele raamatule. Mustast villasest ja villase peentikandiga. Ilus see ilmselt olema-tulema ei saa esimese raksuga, ma veel ei ole piisavalt osav. Aga tõesti-tõesti, peenvillane piiiisikese synteetikalisandiga lõng on umbes miljonis värvitoonis myygil otse vanalinnas, Viru tänaval selle imeliku klaasist ja puust monstrummaja kõhu all. Ja ilus tugev on ka, ei lähe kohe esimese pealevaatamise peale katki. Kohe mõtlen, et kas prooviks miskit paela ka tast teha, sest materjal on parasjagu see, mida ma varem otsisin. Seda konkreetset paela nyyd muidugi enam vaja ei ole, yritus sai mööda ja ei tea kas neid enam tuleb (ohniu, nuuts-nuuts, *plörr*, nii ilus asi oli ju, ilus ja hea igast kyljest).

Igast hirmus edevaid plaane on mul muidugi hirmus palju. Aga suurem osa neist on olnud juba päris tykk aega, lihtsalt läheneb yks suuremaid tähtaegu-ymberkorralduste hetki mu aastaringis, nimelt sygis. Iseenesest oleks neid asju kevadel tunduvalt loomulikum-loogilisem ja parem teha. Siis nad suuremalt jaolt tekivad ka. Aga talv kipub kevadeks kasvama kuidagi pisitasa, et ei ole yhtegi konkreetset verstaposti käepärast, millaks midagi tehtud võiks saada. Juuni algus ei sobi, selleks hetkeks on kevad juba ammu käes ja pool suve ka. Lihavõtted ehk sobiks, aga selle koha peal seisev post on kaugelt liiga pisike ja ebaoluline, lihtsalt mõned vabad päevad kõige muu seas. Suur ristipäev kõlbaks paremini, aga on ka veidi liiga kaugel suves, sest mu kevad algab ikkagi koos kase hiirekõrvade või pigemini lumikellukestega. Esimene september on selles mõttes kuidagi määäääratult konkreetsem. Suurema osa mu elust (kui järgi mõelda, siis iga aasta peale seda kui kooli läksin), on 01.09 olnud see päev, kust tuleb ennast kätte võtta ja uut moodi elama hakata. Isegi oma pragusele tööle läksin sellest päevast. Nii seegi aasta. Kevadel vajub igasugune distsipliin nõrgaks pikkamööda, suvel ludritad ja reisid... et sygiseks omad kondid uuesti kokku pakkida ja Inimeseks Hakata. Imelik tegelikult, sest looduse aastat ma tajun endiselt kevadel hakkavat.

Ajee. Kass käis yle klaviatuuri ja sõi mõned sõnad ära, sest seisis kustutamise klahvi peal. Hmmm... sõnu söövad kassid, hee. (Mõtleme nyyd kõik kooris, kas sfinks on kass, eriti kui ta on sylesuuruses, ja kas raamatulehtedega koos ka sõnu syyakse/näritakse/lutsitakse. Vabandust, aga syydistage Gaimanit.) Teeeegelikult ma tahtsin ka yhe pildi postitada, aga see tuleb hiljem, kui ma miskisuguse telefon-arvuti sideme ylesse panna viitsin.

SAIS ytleb enne homset tähtaega siiani veel, et minu taga ootavad sisse saamist 200 inimenti, minu ees aga 7. Hirmus mõeldagi.

terakesi

Käisin esmaspäeval yhe Lõuna-Eesti mäe otsas melanhooliakokteili tarbimas, teisipäeval vaatasin imeägedat filmi millega ka huvitav kirjanik Neil Gaiman seotud on, täna linnas kandu valusaks kõndimas ja homme lähen näiteks maale heinateole.

Niipalju siis aktiivsest vöökudumisest: täna öösse ilmselt siiski saab äkki loodetavasti midagi tehtud. Kollase-pruuni kirjaga pael kleidi allserva ja muu serva jaoks, ja vahelduseks veidi särki õmmelda, on eesmärgid. Nii kahetunniste yhikute kaupa peaks olema täiesti teostatav. Tõenäolisemalt saavad yhikud siiski olema mõne ööylikooli loengu pikkused, sest see on esiteks huvitav, ja teiseks aitab suurepäraselt une ja tydimuse vastu. Sest tegemist ootavad hetkel seesama pael, siis yks teine pael punase ja musta või valgega (kitsas, lihtne, lõngu selle jaoks veel pole), ja see õnnetu suurpikk vöö mille ka tahaks Mytokaks valmis saada. Ja ideeliselt võiks siiski mul seal midagi myya ka olla, mis tähendab, et aktiivselt tegutsema selle nimel peaks hakkama kunagi nyyd. Tegelikult pidanuks muidugi juba kuid tagasi, aga mida must ikka oodata.

Hääletada on see suvi hirmus vähe saanud. Ikka tõesti väga vähe. Selle vastu peaks midagi ette võtma, aga puhkus hakkab otsa saama - juba reedest uuesti tööle.

Tegelikult ma juba täitsa ootan seda, sest vahepeal on päri hulk huvitavat ingliskeelset kirjandust tulnud, mida mu kolleegid-kullakesed pole suutnud õigel kombel riiulitesse ära panna. (Kas on siis raske mõista, et Joseph Heller ja Zoë Heller ei käi riiulis mitte läbisegi vaid lihtsalt kõrvuti?) Ja nii edasi. Tegelikult mulle päris meeldib pooleldi see töö - inimesed on yllatavalt normaalsed, kellegi pihta ei ussitata (kui see just ma ise kogemata ei ole...), raamatuid saab koju laenata ja lõunapausi aegu lehti lugeda. On kyll tore.

Isale peaks natuke närvidele käima teemal "raamaturiiulit on vaja!". Ma saan hetkel ise vajaliku materjali ostmises kaasa lyya, mul on ainult mõõte vaja teada. See aitaks hoobilt suure hulga selle segaduse vastu, mis mul siin on. Teine sama hull asi on see kirstuke-kastike, mida ma oma voodi kõrvale tahaks. Sinna saaks suurema osa taaskehastamise kraami sisse laduda, koitõrjepakikestega vaheliti. Kangavarud ja ehted-nahad põhiliselt, pluss muu tarbekraam, sest riided ripuvad ilusti riiulites. Tuba on ikkagi nii õnnetult poolik veel, et elan kraamikastide vahel. Enne sygist peaks muidugi tegema suurema ja põhjalikuma ylevaatuse kõige selle möödunud aegade paberikraami keskel ja suurema osa sellest ära viskama. Ja diivanitykid ning tumbad peaks yhe ja sama kangaga yle laskma. Ja seda peaks ja teist peaks, aga need on ju kõigest unistused.

Jah, unistusi on mul palju. Yks nende hulgast on kujutelm endast kui tudengist, poolviledaks kulunud villases mantlis kunagi novembri kuivkylmas lõpuosas ylikooli tekliga paigast teise kiirustamas, ise elutempoga hirmus rahul. Yks teine on lõngustudengina teetassi ääres kohvikus õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda. Veel yks on õppida nende kahe toreda õpiku järgi soome keel ära (õpik ja harjutusvihik, mis jäid järele töökaaslase surnud soome keele õpetajast isast, kes neist väga hästi arvas). Osad neist näitavad mind veidi saledamaks jäänud alumise kehapoolega. Yks jällegi sisaldab mind toreda ja uhke tantsijatydrukuna nii Mytofestil kui sygisestes tantsuklubides.

Mis toob meelde kysimuse, kuidas see asi yldse mu tihedasse ajakavva mahtuma hakkab. Töölt ei saa enne ära tulla kui stippi saama hakkan, nii siis kui kui juhul kui. Kuidagi ikkagi peab mahtuma ja saama. Sest tantsuklubi on lihtsalt liiga tore koht, liiga oluline ja hea koht, et seal käimisest loobuda.

Nii palju seisab ees ja mõnes mõttes on ajaring tõesti uuesti ylikoolini jõudnud. See, mis kunagi poolest veebruarist hiljemalt käima läks. Hoiaks tähed taevas, et asi päris nii hullu tsyklisse ei läheks, kui see kaheaastane enne seda. Äkki ma olen seekord targem?

Ja tarkus tuletab mulle meelde seda jubedat võltsust, mis ma enda ette tõmban (nagu see asi, mida Lukjanenko nimetab paranajah'ks, ainult et mitte ilu vaid aju jaoks), kui on karvata kokkupuuteid endast tundub et kaugelt targemate inimestega. Korra on see mulle kaasa toonud absoluutselt vastupidise tulemuse, veel paari korra tulemust ma ei tea (veel) ja kyllap neid kordi akkab tulema veel ja veel. Kuidagi peaks õppima sellest lahti ja yle saama.

Hirmus pikaks lähe see laialivalguv mõttekogum siin. Jätaks siis selleks korraks pooleli ja mõtleks mõni teine hetk edasi.

Lugu sellest, kuidas...

... Tho tänapäevaseks hakkas ja mis veel toimunud on.

Nimelt on mul nyyd uus sõber: Lumetihane. Mis ta on? Vihjeks võib öelda et vanal telefonil tuli kaks nuppu kyljest ära. Uuega seda muret ei ole, tal polegi nuppe (eriti). Hädasti vajab muidugi kuube endale, sellega peaks kohekohe tegelema hakkama, muidu saab veel mõne kriipsu peale.

Aga yleeile, aga yleeile ma alles lendasin! Alla lendasin ja vahepeal justnagu ylesse ka. Kõrgelt lendasin! Köie otsas lendasin, kui täpsemalt öelda, ja 75 m. pealt alla. Hirmus rahul olen ise endaga, kuigi kallivõitu lõbu. Niisiis: benjihype. Lähed seisad yhte järjekorda, annad allkirja, et ei kaeba firmat väga kõvasti kohtusse kui ennast vigastad, ja annad ära ettenähtud hunniku rahapabereid. Siis seisad vastavalt paberilipiku peale kirjutad numbrile teise järjekorda mis on hulka pikem ja tyytum. Ja hakkad jutustama enda ees ja taga olevate inimestega, kes on ka kõik närvis ja osad purjus. Ja ootad. Ja ootad. Ja ootad veel natuke, ytled enda taga olevale lyhikesele soomlannale, et ei taha suitsu ja et tegelt ei ole asi yldse nii hirmus (Ta pidevalt kinnitas et saab asjaga hakkama kyll, kaks last keisrilõikega ilmale toonud, mis see siis nyyd ära ei ole...). Ja siis on aeg tigedaks saada või ära tydida, vastavalt temperamendile ja hetketujule, sest kaks inimest ootavad enne sind, ja kolmas muneb yleval kraana otsas ega julge kohe yldse alla hypata. Terve pool järjekorda oli ta peale pahane, et jõudku otsusele ometi kord! Keegi ei sunni ju hyppama, aga tulgu vähemalt eest äa ja lasku teistel siis... Lõpuks tuli ikkagi koos korviga alla, aplausi saatel. Kui oli minu kord yles minna, kinnitasin korvimeistile, et ei ole vaja mind lykata, ma julgen ise kyll... Aga tegelikult ei saand ikkagi hakkama. Poole tõusu pealt andsin prillid ära, muidu näeb liiga selgesti parasjagu _kui_ kõrgel ma ikkagi olen. Yleval... noh, mõelda ju võid et midagi ei juhtu ja ma nägin enne vähemalt paarikymmet inimest alla hyppamas sealt ja keegi ei kukkunud, ja kuidas kinnitati, et see köis peab nii ja niimitu kilo vastu, ja et rihmad on täitsa korralikult, ja et vaata kui mitut kinnitust-konksu sa nägid, ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Aga iga geen ja instinkt röögib et siukselt kõrguselt alla hypates saab sust märg plekk maas ja see ei ole tark tegu. Soovitati, et võta nyyd rihmadest kinni, vaata ylesse ja karjuda võid niipalju kui torust tuleb. Ja siis ma karjusin. Mingi hetk avastasin, et miks ma käed sedasi hoian, tegelikult ei ole ju midagi enam hirmsat, nyyd võib juba asja nautida, lõdvestuda ja äge olla. Kõige juures kokku kaks miinust: veri valgub pähe, sest suurema osa ajast ripud-lendad seal ju pea alaspidi; teiseks see, et kuna kunagi vahepeal läheb kaotsi igasugune ruumitaju, sh mõisted nagu yleval ja all, hakkab pea maapinnale jõudes korralikult ringi käima. Jalad muidugi värisesid ka emotsioonidest-hormoonidest nii kõvasti, et tykk tegemist oli jalavarjude jalga saamisega. Aga võimatult äge asi siiski.

Ja nyyd arvuti juba tund aega, kui mitte kauem, installeerib. Ribakesed edasi liikuda ei taha, aga CPU ja muud asjad näitavad, et midagi justkui toimuks kogu aeg. Eks vaatab, mis saab. (Aga Pyyl on nyyd sõber. :D)

Nyyd siis taas laua ääres kirjutamas. Sooviks kyll, et see oleks mu ma kirjutuslaud ylemisel korrusel, aga aus-häbematu tõde on see, et segadus on toa nii yle võtnud et sinna enam sirgelt laua taha istuma ja kirjuama ei mahu. Tykk aega leppisin kirjavigadega (kõiki ei suutnud kinni pyydagi) aga nii ei ole hea ja mugav. Muidugi - igast asju lugeda ja vaadata saab ka suvalises asendis kõveras, Pyy syles või põrandal või mujal, aga pikemat teksti on nii tyytu selliselt arvutisse toksida.

Ja pikemalt oleks rääkida kyll: Sotahuutost, kus ma nädalavahetusel käisin; mõtiskelust teemal "Mida peast kaugem, seda räpasem?" ja veel ysna mitmest muust mõttelõngast, mis vahepeal jooskma on hakanud. Aga alustame algusest, ehk siis selle lõigu kontekstis just Sotahuutost.

Minek oli reede varahommikul organiseeritud bussiga sadamast. Kõigepealt asjad bussi, siis ise laeva ja alles yhes Helsingi K-tähega sadamas lõpuks ise ka bussi. Kõike seda... noh, mitte päris rivisammul, aga kyllaltki organiseeritud korras siiski. Kohale jõudsime kyllat varakult, siltegi polnud veel väljas. Asjad said kähku ylesse ja siis algas esimese õhtu lebo. Toimus kogu see asi nimelt Tamperest 40 km edasi, suurem kohalik nimi oli Orivesi, väiksem Hirsilä. Õhtul määrati veel ära jaod ja magamiskohad (suuri telke oli kaks, pluss veel paar pisikest.) ning hommikune äratus. Veidi kummalisel kombel suutsime mõlemal päeval täies koosseisus ärgata vaid käskluse peale, ei mingit molutamist. Laupäevahommikul oli esimene asi hommikuvõimlemine - võeh. Esiteks ma ei jaksa joosta, teiseks ma kohe päris kindlasti ei jaksa joosta hommikul kell kuus siukse kiirusega säärast vahemaad. Tulemus oli see, et peale venitamisi ja kõike kippus mul endiselt pilt eest kaduma, aga pisikene energiasyst myslibatooni kujul ajas asja korda. Hommiusöögini oli veel veidi aega ja see pidi kulutuma kostymeerumisele ja varustusele. Kuna meil on ette nähtud ka võitleja meik ehk must silm, siis peale sööki läks tykk aega nende peale. Ja siis läks andmiseks. Enamasti kahes jaos, see tähendab et seiklused olid pea igayhel erinevad. Kes kunas suri ja nii edasi. Meie kuulusime kõige oma 27 inimesega palgasõdurite gruppi, kes oli kord yhe, kord teise lipu poolt, vastavalt korraldajate plaanile. Liidus Lancasteri punase roosiga enamasti võitsime, tänu Lancasteri grupi Kuolankartta ryhma headele plaanidele (Kuna kumbagi roosilippu hoidsid põhiliselt kas KK või Ryhma Rämä, siis oli neil ka veidi suurem sotsiaalne õigus plaane paika panna, Rämä plaanid aga kippusid lörri minema.) ja saime palju mittearvestatavaid "glory pointe". Sest kas see siis ei ole võimas, kui vastaste pikalt metsa ulatuv ja vibukyttidega varustatud ryndevalmis tiib ennast kaheteistkymne meie kerges varustuses metsa läinud võitleja peale riburada pidi kokku pakib, kui on ära määranud, millise ryhma võitlejad neile vastu astuvad? Olukordi oli veel, aga teisi on veidi tyytum kirjeldada, seda võin suuliselt teha kui tarvis.

Saime ka yhed "järgijad-fännid-õpilased". Palgasõdurite ryhm Sparta vaatas, et meie distsipliin on äge (pidev kolonnis ja reas marssimine eelkõige, aga ka rivide hoidmine lahingus) ja hakkasid järgi tegema. Laupäeva õhtul tegime yhiselt rividrilli (kuigi ma ytlen tegime, ei tea ma asjast täpsemalt sest oli vaba aeg ja mina läksin magama) ja töötasime ka muul ajal pigem koos. Tõesti, omasarnased tunduvad märksa usaldusväärsemad. (Mis oli ka yks neist mõttelõngadest, millest peaks kirjutama. Oeh kuidas mõte rändab...) Kahjuks ma ei suuda leida pilte ega foorumeid õigest kohast...

Nyyd... oeh. Tagasi tulnult olin jube väsinud, aga põhinali Helsingis bussist välja tulnult oli see, kuidas me linnas liikusime. Kõik tsiviilriietes, täiesti vabalt... ja vähemalt esimene pool inimestest võtab automaatselt likudes ennast kolmekaupa ritta. Mina kõige tagumises reas koos Mari ja Itiga sain naerukrambid - no tõesti, täiesti vabalt liikudes ritta võtta tundub jaburast jaburam. Tore oli. Naljakas oli.

Hiljem ehk edasi, nyyd kipub aku tyhjaks saama.

elumärk

Sellise palavusega ei ole parim aeg alustada igapäevase koerajooksutamisega, olgugi et õhtul hilja. Higi voolab veel tykk aega peale kylma dušši.

Miks ma ei ole kaua aega midagi öelnud: oli Beleriand, milleks valmistumine võttis enda alla kõik aja mis olemas ja pakkuda oli, seejuures tyki sellistki, mida ei olnud tegelikult. Ehk siis öö läbi mingeid asju õmmelda ei olnud ilmselt tark mõte, sest kunagi neljakymnenda magamatusetunni paiku kukkus kõik uni mulle suht korraga pähe ja ma ei olnud võimeline enam midagi mõtlema. Sõna kõige otsesemas tähenduses: otsustada, kas ma tahan magada keebi sees või magamiskotis, oli igavene võit.

Nyyd on mul tulemas kaks nädalat puhkust, algusega homme, sellest ära planeeritud on neli päeva, neist kolm on puhkuse esimesed päevad ja neljas on omamoodi aastapäev - ja selgi aastal ootab mind ees yks Lõuna-Eesti mängi, kuigi mitte seesama, ja sarnane seltskond, kuigi ilmselt mitte päris seesama jällegi. Eks tuleb vaadata, mis rahvas sinna seekord kokku voolab, ja yhtlasi kahtlustan ma, et mõne kohalolu-mitteolu on pooliti oluline.

Mida veel? Homme varahommikul, st, reedel, sõidan Soomemaale. Kui tagasi tulen, tuleb Liinale-kullkesele anda veel vimased juhtnööri, ta vist ehk on siis veel Eestis - tahaks tervisi kaasa saaa yhele tuttavale, kelle möödund suvest sain kaugel põhjas.

Ja kui tagasi tulen, ei ole eanm kaua jäänud selleni, kui sissesaamisavalduste aeg täis saab: siiani olen ma neljas oma punktisumaga selles nimekirjas, aga kõik võib muutuda.

Ja ylejäänud aeg on mu enda oma, teen mis tahan. Vaba aega nii pikalt pole väga tykil ajal olnud.