Mind on tabanud mitmekylgne otsustamisvõimetus ja võibolla ka ylepinge. Ylepinge yle veel kurta ei tohi - kui kõik läheb mu tahtmise kohaselt, käin ma edaspidi põhimõtteliselt iga päev koolis või tööl. V.a. umbes yks nädalavahetus kuus. Mida on pagana vähe, aga millest peab piisama.

Otustusvõimetus maksab ilmselt homme kätte, kui mul ei ole õigeks hetkeks asju valmis pandud, et viimase loengu lõpust ära hiilida ja Tartu bussi peale lipata. Tantsida tahaks noh...

Ja võibolla on isegi hea mõte ennast ribadeks rabeleda. Millal siis veel kui mitte nyyd? Töö, kooli ja harrastuste yhest käest osavasti teise loopimine peab saama harjumuseks, sest siis tekivad lõpuks ka mõistliku suurusega pausid nende vahele, ja võibolla võime bussis magada. Suvalises asendis ja õiges peatuses yles ärgates. Ja midagi on ju sellest ka õppida. Ja... seda ja teist ja kolmandat.

Tahaks vahepeal kusagil mujal olla kui kodus. Ma tean kyll, mida vaja oleks, aga seda pole saada kusagilt.

Tahaks kapatäite kaupa keskkonda. Ja mitte suvalist vaid kyllalt spetsiifilist segu folkloorist, keelest ja sellest, mida see kõik tähendab, pluss näpuotsaga infot mõõdetamatu-kaalutamatu kohta ja palju teravat huumorit. Veidi võib maitseaineks pävapoliitikat ja majandust ka juurde panna, aga see pole oluline. (Poleloluline. Hih.)

Tahaks kaminat ja teed ja head raamatut. Ja kollaste kase- või pärnalehtede sahinat varahommikul jalagade ymber. Tallinnast olen ikka veel vaimustuses. Tallinn on su vastu hea, kui sulle juba kusagilt kandist natuke tundub, et sa siia sobid. Kui kogu aeg ennast kohatult tunned, siis ei saa, siis ei tööta. Kui juba natuke sobib, siis see võtab enast kiiresti järjest kiiremini ja kõvemini käima. Umbes nii, et kui kiikuvale kiigele õigel ajal hoogu juurde anda, ei pea seda yldse väga palju tegema, et ta aina kõrgemale kiiguks. (Näitesse sobib paremini laste istelauaga kiik, millele täiskasvanu tagant hoogu juurde lykkab.)

Mul hakkab tekkima mingi tunne, et ma pole piisavalt hea. Noh, et ma olen lyhike ja paks. Ma tean väga täpselt, keda selles syydistada saab, ja ma muretsen ta pärast natuke, sest kui selline pikk ja sale tegelinski endast nii arvab nagu ta kirja paneb, siis see ei ole päris adekvaatne võibolla enam. Ja muidugi tuleb sinna uurde, et kui sellistes proportsioonides endaga rahul ei olda, siis mis veel mina peaks tegema? Kohe kaevu, ilmselt. Naljakaks teeb asja see, et aegadel, kui ma veel hullemas vormis olin, ma selle pärast yldse ei muretsenud. Ja nyyd ei ole ka muutunud mitte mõõtmed, vaid suhtumine. Selga-jalga lähevad endiselt needsamad riided mis ennegi, kohati väiksemadki. Kyllalt nakkav see enesekriitika.

Aga et veidi positiivsemalt lõpetada - ma olen jälle hakanud huvitavaid unesid nägema. Punkt.