võeh

Enesevaimustusega koos ka ei pidanud, tuli välja. Endast on hale ja vabandusi ei jõua syle ja seljaga ära vedada.

Molutasin pool hommikut ja tegin teise poole ajast mitte midagi. Tulemus: rongile jõudsin trolliga, jooksuga ja ylinapilt. Kui ma olin just kindlaks teinud, millise rongi poole kiirustada, pani vajalik sõiduvahend uksed kinni. Kujutluspilt endast tol hetkel on kyll filmistseeni vääriline - vaatab, silmad lähevad suureks, uskumatust tilgub igast avausest - ja jookseb kinniste ustega rongi poole. Õnneks oli rongi jaamapoolseimas otsas keegi vanamees, kes tahtis veel seltsimeestele head aega öelda ja uksed avanesid taas otse nina ees. Lipsti sisse, kyll vaguneid jõuan seestpoolt ka vahetada. Ja siis teatab elekrooniline hääl, nagu ikka, et järgmine peatus on Lillekyla. Ma ei jõudnud oma juhmust ära kiruda - tormata Baltasse viimase hetkega, kui oleks rahulikult võinud veel tassi teed juua ja siis rahulikult lähemasse jaama minna. Pole harjunud, mis teha.

Aga terve rongisõidu aja paisus vaikselt närvilisus. Närvnärv. Väganärv. Kyysi enam polekski, kui mul oleks kunagi olnud poolgi harjumust neid närida. Juhe jooksis kunagi vahepeal märkamatult nii lõplikult kokku, et uuesti "tegin silmad lahti" alles kellegi palve peale talle öelda, mis asi see seal kahvli otsas on. Hea lihtne kysimus olemuslikust kyljest ja mõistuse uuesti tööle jooksutamise tarbeks väga sobiv. Siis hakkas häbi. Ebasotsiaalsuse ja ebaviisakuse ja ebasõbralikkuse ja kõige muu pärast. Siiani on. Yhtlasi seel mingi koormatäis vabandusi kõigile, kes arvavad et võiksid neid saada. Kiirete järskude ja kindlate vastuste eest näiteks, mis mulle tavaliselt omased ei ole, ainult sellele kyljele, mida võiks kuidagi pooleldi õpituks nimetada (vastata kysimusele enne, kui see lõpetada jõutakse, ei tundu väga viisakas. Samas on selle harjumuse-omaduse nakkusallikat ka väga mitmed ebaviisakaks nimetanud, nii et...)

Ähh. Igas tahes on nyyd selge, et alkoholil on ka yks väga suur ja varem avastamata miinus minu jaoks: uni tuleb nii uksest ja aknast, et anna abi. Järelikult vältida.

Hea kyll, las olla.

Tänane päev on selle eest täielikult asja ette läinud. Ma tunnen ennast tubli ja tegusana, sest muude asjade hulgas olen ma suutnud toas oleva segaduse kahandada suuremalt osalt ainult yhe hunniku kujule ja muust asjast vabanemine andis paaalju ruumi. Prahti on kõige koristamise käigus tekkinud juba pea meetrise prygikoti täis, nii et kotisuu ulatub parasjagu kokku, aga siduda enam ei saa. Ja mis kõige toredam - ma istun taas arvutiga oma kirjutuslaua ääres. Nii hea on, kui ei pea enam selle taga kyyrutama ja jaladele ebamugavatest sundasenditest parajasti parimat otsima. Trykivigade hulk on ka tunduvalt vähenenud. Hea on.

Ja kuidagi soojendav on saada keset päeva lyhiaruandeid teiste inimeste seiklustest võõrastel maadel.

Nyyd on mul plaanis teha midagi, mida siin majas veel tehtud ei ole - pool ööd yleval olla ja halbu arvutimänge mängida. Halbu selles mõttes, et ilma suurema graafikata, ilmselt tasakaalust väljas tsivilisatsioonide ja puudulike arenguvõimalustega. Aga las olla, lahutab meelt (lahutab meele ära, muidu ma mõtlengi liiga palju...).

Ja homme ootab mind töö (aga võibolla midagi veel?).