sygis

Aktus oli.. mm, omapärane. Oleks ju võinud arvata, et kõik tulijad on tõsised akadeemilised noored inimesed, kes kuulavad ka, mida räägitakse ja nii edasi. Pidin aga tõdema, et need on lihtsalt inimesed nagu gymnaasiumiski. Lobisevad ja sumisevad ja tegelikult ei ole väga huvitatud asjadest. Aga kuna kooli oov oli suur ja kõlarid vist veidi paigast ära reguleeritud, ei olnud mitte midagi kuulda ka sinna, kus mina seisin, nii et tuli suminale ise kaasa aidata.

Tegelikult... Ma peaks kilkama, et mul on hea tuju ja käsitöö edeneb vahelduse mõttes hästi ja homme saab tee äärde minna ja uue seeliku saan valmis (kindel kõneviis, st, kindel kavatsus.) ja ylehomme on infotund ja... Aga tegelikult ma kilkan oma heast tujust põhiliselt selle pärast, et ma kõnnin nii palju rohkem kui varem, et see on täiesti emotsionaalselt näha. Kõndimine hoiab mind terve mõistuse juures, kuid toob kaasa mõned probleemid. Inimsed kipuvad hakkama segi minema, keelekasutus areneb mingis suunas. Kas positiivses, pole ma veel otsustanud.

Ja õieti peaks hoopis kehva luulet arvutisse toksima. Kohe asun asja kallale. Vist.