uuendus

Manustasin just nyydsama annuse enesevaimustust. Seda oli kyllalt hädasti tarvis ka muidugi, ilma ei peaks täna ehk vastu. Aga, aga, aga.

Ylikool on huvitav-harjumatu-kergesti harjutav, kui ta ainult veidi teise koha peal asuks. Sest see aitaks vältida olukordi, kus ma jalutan yle tee ja keset sõiduteed juhe kokku jookseb, nii et peab "restardi" tegema. Noh, närvidele käib et nii kergesti rivist välja lasen ennast lykata, eriti kui suuremat põhjust ju nagu polekski.

Mida on olnud? Näiteks leidsin mingi hetk mööda Tartut kõndides yles yhe ukse, kuhu peale oli kirjutatud EYS (kirjapilt muutmata. See mu tähelepanu tõmbaski, ma ei ole tegelt harjunud, et ypsilonlus ka mõnest muust kohast peale eratekstide vastu vaatab.)

Näiteks avastasin, et yks õppejõud peab eesti kultuuri aluseks ristiusku ja Piiblit. Tundub arvavat, et ilma sakslaste tule ja mõõgata elaksime endiselt puu otsas. Lootust o, et ehk ta järgmistes loengutes keskendub rohkem ainele, mida lugema peaks ja vähem vabandamisele, et Piibli sinna hulka võtab. (Tegemist antiikkirjandusega.)

Näiteks avastasin, et yks teine õppejõud, kelle kohta ma olen varem saanud vastuolulist infot, on tegelikult väga muhe ja inimlik.

Näiteks avastasin, et yks kolmas õppejõud on väga huvitatu inimeste päritolust, täpsemalt kodukihelkondadest. Sain teada, milliste kihelkondade alla kuuluvad mõnedki Eesti linnad, millistel on omad kihelkonnad ja millistel pole neid mitte. (Tartul ei ole, Haapsalul ei ole, aga Rakverel jällegi on.) Yhtlasi tundub, et tegin õigesti, kui nimetasin oma põhiseost mõne kihelkond-yksusega eraldi ja sõnastasin ema ja iseenda talina-päritolu kihelkonnaväliseks. Yhtlasi suudab seesama õppejõud vähemalt teksti maha lugedes kyllalt erinevaid mureid rääkida. Häälekõlast on kohe kuulda, kas tegemist on läänepoolsete või lõunapoolsete asjadega. Väga vahva oli.

Näiteks avastasin, et yks tuttav tartlane on koos oma emaga saanud valmis yhe ettekande täitsa huvitaval teemal. Tore inimene on, kasvatab koeri. Peaks ta käest selle asja materjali kysima, sest otse loomulikult ei saanud ma seda kuulama minna. Äkki annab, väärt proovimist.

Tantsuklubi on uuesti pihta hakanud. Tantsuklubi on endiselt sama tore kui varem ja kolmapäevaöine linn on peaaeg parim asi ikka veel. Endiselt ei ole Tallinna tantsuklubis yhtegi meesterahvast, kes viitsiks mu lemmikut tantsu piisava hooga tantsida, kuigi yhe teise tantsu osas keerles päris kõva duett-duell. (Mis oli ylivahva, mis siis et võttis rohkem läbi kui kunagine soojendusjooks trennis.) Käisin korra ka Tartu tantsuklubis, tuleval nädalal lähen kindlasti uuesti, ainult et ilmselt peab bussiga sõitma. Loeng lõppeb liiga hilja, et häälega kuhugi jõuaks.

Uuest nädalast, st, esmaspäeva hommikust, lähen jälle tööle. Puhkus on möödnud hirmus kiiresti, kuigi mõnda asjalikku on ka tehtud saanud. Edasi tuleb ilmselt veel veidi koristada, kui ma tagasi koju jõuan, ja siis isa ära moosida, et see raamaturiiul ykskord ometi olema saaks. No väga hädasti on teist vaja ikka.

Ja... noh, elu läheb edasi. Ma ei ole kindlasti see, kes ma olin pooleteise aasta eest, ma kohe tunnen erinevust, nyyd tuleb seda vaikselt avama hakata. Sest nii tundub hea ja õige. Aga väga vaikselt, väga ääri-veeri, sest see, mida ma teen, ei tohi olla aru saadav.

Võibolla on seegi juba liiga palju öeldud. Arvake, mis tahate - ja kes tahab mind rumalaks minevikku kinni jäänud ulliks pidada, lasku käia. Ma ei ole yldse täitsa kindel, et see vale mõte oleks. Aga ma pean proovima. Ma ei saa teisiti. Ja nyyd on minu aeg. Iseseisvuse moodi sygis, preilisygise-sygis (mis on preili Sygis, võib praegu mainimata jääda, las olla huvitav), poppinsite-sygis ja selle Dagö laulu sygis. Kuigi vim ei ole veel kylm ja igapäevane ja veel on õhus suve, on sygis täitsa olemas ja ma olen ennast parajasti täis. Yleni viimase võimaluseni iseennast täis, midagi pole yle ja midagi pole puudu. Ja see on hea, kui mitte isegi kõige parem.