Sygeleb nagu kolmsada sipelgat. Aga õmblus ja kõik muu selline värk viitab asjaolule, et sygada ei saa. Isegi väljastpoolt ei saa, sest seal on nähtamatu sinikas vahel. Ja seestpoolt keelega ka ei saa, sest seal on ka miskid lihasvalud ja sinikad ees. Ja sygeleeeeeb!!! Aga järelikult paraneb ega mädane ega tee muud ebasoovitavat, sest siis ilmselt hädaldaks ma pigem selle yle.
Avastasin, kui tohutult mõnus ja yhtlasi produktiivne on kõlakudumise ajal kuulata erinevaid huvitavaid raadiosaateid. Alustasin asjakohaseid katsetusi Ööylikooliga, lootuses tarkade inimeste tarka juttu kuulates ise ka midagi head kõrva taha panna. Kui audioraamatud ei tunduks mulle kuidagi kättesaamatutena (vähemalt need, mida ma juba lugenud ei ole ja mille vastu huvi tunneks), kuulaks ilmselt edaspidi ka neid. Praegu... mul pole piisavalt piraadiharjumusi ilmselt, et asjasse kuidagi "Kusagilt võrgust ikka saab!" suhtuda, asjade eest jooksvalt yle võrgu maksmine tundub ilmatuma keerukas ja vajab teatud tyypi kaarte vist ja poest, fyysiliselt, võiks ma siiski koju saada ainult sääraseid, mida ma kas juba lugenud olen, või yldse kuulata ei taha. (A. Christie on tore kyll, aga kõik need pisikrimkad on endale kuluvat aega väärt siis, kui midagi paremat tõesti kusagilt ei saa ja nad mulle ise arvutisse hyppavad.) Niisiis, esiteks Ööylikool (ja juttu jätkub kauemaks!) või vähemalt see osa sealt, mis vähegi uidagi huvitav-jälgitav tundub. Nii mõnigi asi sealt jätab juba peale vaatamisel väga... intentsiivset kaasamõtlemist nõudva mulje, seda peamiselt mõistagi teemadel, millest ma just sillas ei ole. Klassikalise muusika sygav analyys (millena mõni asi tundus) ei ole minu jaoks see, mida pooleteise kõrvaga kuulata, samal ajal muud tehes. Siiski jääb sinna veel alles niisugune metsik ports ääretult huvitavat kuuldematerjali, et selleks suveks mul ilmselt laadavööde kogustega muret ei tule.
Seoses vöödega veel - kaalun hetkel läbirääkimisi mõne tuttava fotoaparaadiga, et siiski mingil moel saaksid asjad jäädvustatud. Samas eeldab see, et suurem ports, tõesti suurem kogus asju on korraga valmis ja pildistatavad. Kui mind tabab eriline tublidusehoog, võib lausa juhtuda, et veidi aega peale fotosessiooni tuleb hulk ilu koos oma strateegiliste mõõtudega (pikkus, laius jne) ylesse siin kõrval ära lingitud käsitöölehele. (Praegu pole mõtet vaadata, kui väga vanu asju vaadata ei taha. See seal on varjusurmas.)
Esmaspäevast - ei, siiski teisipäevast algab kool. Plaanid, kuidas asjad uuesti järje peale saada, on osaliselt olemas ja sisaldavad ka kooli enda abiressursside kasutamist. Ehk siis on realistlik, et ma jalutan esmaspäeval kohale, otsin yles K&N-K ja uurin, kas, kuidas, kellega ja millal ma peaks rääkima, et asjad kuidagi kontrolli alla saada. Mis meenutab, et arvutikursustega oli ka mingi tegemine... (Parem kohe välja uurida, mis tegemine oli.)
Öösel nägin unes okassigu, neid söövaid krokodille, määratult suurte lainetega tumesinist (pilvise päeva sinine) merd, väga suurt rahvahulka mahutavat poollagunenud linnust ja põhiliselt ronimist - nii linnuseseinast kui kaljuseinast yles. Lõppes kogu see kyllatki syrreaalne seiklus aga sellega, et ma kukkusin pea ees pydelast ja pudisevast kaljuservast alla, aga aeglaselt. Miskipärast tundus tol hetkel hea mõte hakata alla ronima, pea ees, ja jalad tulid negatiivse kaldega kohas seina kyljest lahti. Karjusin, kõik ymbritsevad vaatasid mind imelikult, ja jalad muudkui kukkusid aeglaselt. Kuni jõudsid umbestäpselt minu pikkusele sobival kaugusel kontakti maapinnaga, mis hetkel ma sain loomulikult ise ka aru, et karjumine oli täiesti yleliigne. (Jäin jalgade peale seisma, selg seina poole, ja häbenesin natuke oma distantsitaju puudulikkust.)
Jõudsin ka järeldusele, et hädavajalik on unenägu peale ärkamist siiski esimese asjana ära jutustada. Soovitavalt kõrvalolijale, yksi olles iseendale. Kirjutamine ei lähe piisavalt kiiresti, ent kui lugu on juba ära räägitud, pysib ta veel vähemalt natuke aega meeles.
30. jaanuar 2010
tööd ja uned
27. jaanuar 2010
uuendusi
Esiteks olen ma nyyd tõepoolest yhe hamba võrra vaesem. Kohe koju jõudes mitmeks tunniks magama jääda tundus väga hea mõte - rohud sisse ja unele. Kui õhtul lõpuks ärkasin, olid need juba oma tööd tegema hakanud ja tundsin ennast jälle inimesena. Ainult suunurk on katki.
Ma siiski lähen sinna autokooli - mitte yldse kaua peale seda, kui eelmine postitus tehtud sai, kontrollisin kodulehte uuesti ja ilmunud oli veebruari lõpus algav sobilik kursus. Nyyd tuleb see ainult kooliga kokku sobitada, sest kohal peab olema esmaspäeviti kell 6, ja loengud esmaspäeval lõppevad umbestäpselt 17.45. Ilmselt ei tule sellest siiski probleemi, kui õppejõud tõesti on selline, nagu klassiõde kirjeldas. (nyydseks kolmandal kursusel).
Kooliga on yks pisike jama veel - meil on minimaalselt kohustuslikke aineid kevadiseks semestriks ette nähtud - kolm tykki. Ja neist ei piisa sugigi, et ma oma vähemalt 45 EAPsu aasta peale kokku saaksin. Tunniplaaniga tuleb veel tegeleda, ma endiselt unistan võimalusest hoida yks päev koolivaba, et töögraafikuga paremini sobituda.
Muidu olen looderdanud ja unistanud, muud mitte midagi. Leidsin põhimõtteliselt mooduse, kuidas enam-vähem viisakaid mustrikavandeid kõlahaaval Paintis teha - ainuke eelis paberjooniste kõrval on värvide kyllalt kerge ära vahetamise võimalus. Mis on tegelikult hiiglama kasulik, kui teha mitu versiooni yhest ja samast mustripõhjast.
Sellega seoses: kust võiks saada paja, mida annab kolmjalaga lõkke kohale riputada? Ma ei taha lõngu köögis pliidi peal värvida, nad peavad nii kaua keema, et see tundub sulaselge raiskamisena, seda enam, kui põletatavat puuprahti on õues kyll ja veel.
Mõtlesin veel paar asja välja, aga unustasin nad praeguseks juba ära.
23. jaanuar 2010
arendusi
Õues on paras ports miinuskraade, aga minul on juba täitsa elu sees. Varsti hakkab kevad tulema (aga seda tunnet jätkub veel paljudele ilusatele päevadele maikuhu välja) ja mul on jälle energiat. Otsustasin korralikuks hakata, uue semestri algusest. Mine tea, äkki isegi läheb õnneks. Natuke mul on muidugi kahtlusi selle suure regulaarsuse osas, mida ma ette kavandan - kaua ma sellist hoida jaksan ja tahan.
Oma uute kõladega ma olen nii ylimal määral rahul, et näpud juba kihelevad midagi nende peale yles rakendama. Mustri panin eile paika, mõttega et katsetaks siis, mismoodi see kahe augu ja veerand ringi pööramisega asi välja kukub (mõtlesin oma veel olematule valgele kapuutsile servapaelaks, aga kui kapuuts piisavalt kähku valmis ei saa, siis läheb ilmselt varudesse või kuhugi mujale). Samalt meistrilt on kavas veel neli kõla tellida - ausalt tumemustad, aga siis kui tal materjali tekib (kiiret nendega pole).
Autokooliga on jama. Märstist algab juba A-kat, ja luureandmed väidavad, et seal suvel B'd ei tehta. Veebruaris alata võiva B kohta ei ole kodulehel ka midagi kirjas, nii et äkist seda ei tulegi. Ilmselt oleks hea mõte kontakti võtta ja järgi kysida, aga viimati, kui proovisin, avastasin, et ikka nii napilt just oli eelmine kursus alanud, et tundus narr järgise kohta uurida. Kui kõik halvasti läheb, peab selle plaani ilmselt sygiseks lykkama. Mis iseeensest ei ole ka kõige halvem variant, sest selleks ajaks saaksin ma tõenäoselt juba kõike raha ka ise maksta, aga tahaks ikkagi asjaga suveks yhele poole saada. Suvel on sõitmist-hääletamist-liikumist nii palju rohkem. Aga kuhugi mujale ma enam minna ei taha - nimelt sinna.
Veidi hilisem lisa: seoses sellega, et ma olin täna tubli, avastasin ma hädavajaliku päeva, mis järgmisesse kuusse (tegelkult igasse kuusse) sisse planeerida: sokkide paaritamise päev. Vähemalt minul kipuvad nad iga mõne aja tagant yksikuks jääma, aga meil on psmasinal kõht täis - kadunukesi ei sööda ära, tavaliselt ilmuvad nad mõne aja pärast mälukaotusega välja ja siis tuleb neid omavahel uuesti tuvustada.
20. jaanuar 2010
Vahepeal olen saanud teada, et jään peagi yhe hamba võrra vaesemaks. See hakkas paari päeva eest lolli moodi haiget tegema ja peale arstile näitamist on eemaldamise otsus kindel - tarkusehammas ja puha pikali ja suur auk sees - järelikult, välja võtta. Natuke nagu kohutav.
Yhtlasi peaks siia kirjuama ka kohutaval määral halamist teemal "Ma ei oska kooli!" Ma ei suuda mitte kuidagi ennast veenda, et eksameid ja ainepunkte ja kõike seda peab tõsiselt võtma. Et ei ole tegelikult niisama mytsiga löömiseks. Et tegelikult ka on vaja eksamiteks valmistuda ja kohale minna ja ära teha, mitte tõmmata pead õlgade vahele ja loota, et äkki lähe yle. Täna jõudsin lõpuks siis oma seiklemistega raamatukokku kohale.
Ja raamatukogu! Rahvuraamtukogu on seest nii kohutavalt sympaatse olemisega, et aaaah, kuidas ma sinna nii harva sattunud olen? Just see lugemissaalide väline osa, trepistik ja vitraaž ja kõik juurdekuuluv... Vaata ja imetle. Ja siis vaata veel natuke ja imetle veel natuke ja mõtle, kas tohib yhest või teisest asjast proovida paar klõpsu teha - ja otsusta siis, et ilmselt ei tuleks eed nagunii piisavalt kõike seda avarust edasiandvad. Seal on nii mugavalt palju õhku ja vaatamise ja mõtlemise ruumi. Ja kõike muud ka, aga mul said sõnad otsa. Isand Karp on ikka imelusväärset tööd teinud. (Jah, Linnahall, Sakala keskus ja TY raamatukogu meeldivad mulle ka, mhm.)
Ja nyyd on tantsuklubi ja kõlad. Ja õppimine, palju ja pidevat õppimist.
17. jaanuar 2010
emotsiooniuputus
Olen mures ja närvis, mitte vihane, nördinud ega kurb.
Naljakas, kuidas emotsioonid kõige selle praeguse ikalduse juures on saltosid visanud. Esiteks närvid, siis viha - ja kõva viha, viimati olin nii tige 10221 suvel korra. Aga kaua ei jaksa intentsiivselt vihane olla, niisiis asendus see kurbusega. Tyhjuse, pettumuse ja nukerdusega. Mis kah vaikselt vaibusid ja asemele tuli mõneks ajaks otsusekindlus. Aga kauaks sedagi, varsti pöördus tagasi tigedus. Seekord kylm ja rahulik ja otsast otsani 'pissed' olemine, nii enda kui maailma peale. Lõpuks tulid mure ja väsimus. Nyyd on väsimus välja magatud, aga mure alles jäänud.
Ja mitte midagi ei oska teha ka, et asjast sotti saada.
Ei jõudnudki Gikši, sest juhtusid ikaldused. Tartus olen uuesti kolmapäeval.
14. jaanuar 2010
märkmeid ja päevavargusi
Veidi märkmeid, mis Lumetihase juurde kirjutatud on.
"Kes joonistas vaevu sametist vabanenud sarvekontsule hundihambaga mu näo ja kirjutas nime juurde, ja mis ta sellega edasi tegi, et ma ei leia kohta, kuhu minnes saaksin auga pyyda su ilu ja uhkust otsivat pilku?" (10 jõulukuud 10222)
"Võiksin rääkida pikka juttu kolmest valgest soest, kes söövad ammuunustatud saladusi, et need ilma ära ei ummistaks, sest liiga palju on noorte tytarlaste ohkeid enne loojakut igas kylas, et keegi neist aasta pärast veel sotti võiks saada." (2 jõulukuud 10222)
"Millal on teelolemine minu jaoks salaja saanud olulisemaks kui sihtkohta jõudmise rõõm ja miks see tundub hea, tuttav ja peaaegu ideaalse asjade seisuna, selle asemel, et tekitada muret ja hämmingut endaksjäämise osas." (13 kooljakuud 10222)
"Lumiste kuuskede unes nähtud karusnahkadesse rõivastatud valdjataride saanikellad kumiseva kaugel hämarduva metsa vahel, kui sõidad yle viimase kodutalueelse kraavi ega saa enam vaadata tagasi ja näha neid vanemate lkkeid, mis seitsesada aastat põlevad seistmest halust ja mille ääres kõik sellel talvel räägitud lood iga eha ja koidu vahel uuesti tõeks lähevad." (13 kooljakuud 10222)
"Kalliste kividega värviliseks palsameeritud liblikas, kes oma tiibu kergete tulikivide raskuse all enam liigutada ei jaksanud, maandus viimse hingetõmbeni väsinult mu kevadest õnnistatud mantli päiksesoojale õlale kaunistuseks, kuid oli nii kerge, et unustasin teda märgatagi, enne kui sygise tulles kylmast kangena maha pudenes." (13 kooljakuud 10222)
"Need paigad, mis ykshaaval pimedusest välja vupsavad, paistavad nii ebamaised, et võiks peaaegu jääda arvama, nagu oleks tee põhjalinnast lõunalinna olemas ainult kaardil ja jookseks tegelikult yhest aegilmast läbi pimedus-olematuse mõnesse hoopis teise." (17 porikuud 10222)
"Killud yhest vanast muinasjutust, mille lõpu koha enam keegi ei mäleta, kas kuues kuningapoeg jäi ellu või mitte, ja mis sai taevasõela seitsmenda tähe õest tegelikult. Yhtlasi, kuhu kadus peale selle ilma peale kukkumist see kirju kullisulg." (15 porikuud 10222)
"Vaid silmanurgast jälgin päikselaiku, sõites läbi vikerkaarest värava" (16 sygiskuud 10222)
"Oma enese valge linnu võtan kaelast paela otsast ja saadan ta sosistama su unedesse saladusi, mida ärkvel olles ise ka enam täpselt ei mäleta." (11 sygiskuud 10222)
"Seista vasaku jalaga kuuvalguse serva peal ja vaadata hõbedase servaga pilvi saatmas oma varj yle rahutu mere, teisel pool mida ootab kylm maa suure linna taga, kylm, yksik, metsik ja vaba." (11 sygiskuud 10222)
"Puhata hetkelises seisakus kolme värvi silmadega koletise ees, enne kui ta möödujate rahustuseks unne suikub." (11 sygiskuud 10222)
Vot sedasi olen erinevatel ajahetkedel mõelnud. Kuupäevad võivad olla veidi ebatäpsed, kuna olen aegajalt võtnud kätte ja vanemates märkmetes numbreid tähtedeks ymber vahetamas käinud.
Eilne tantsuklubi oli ylimalt vahva, aga pean häbiga tunnistama, et ei mäleta enam, kes ytles mu plastkivikestega viltpreesi ja littersabaseelikut vaadates mind täheneitsiks ja mu oma keeleiluga veidike sõnatuks võttis. Laused kipuvad pikaks venima viimasel ajal, tegelikult tahaksid nad võibolla ylevaatamist ja tähenärimist, aga ma ei ole seda harjumust blogis kasutusele võtnud. Kirjutan nii, nagu torust tuleb. Lihtsam ja ehtsam.
Mida veel? Järjekordne varastatud päev ilmselt, ja kui ma ei saa ylehomseid asju täna valmis, ähvardab ka homne sarnane tulla. Niisiis - alla, õmblema.
13. jaanuar 2010
viu-viu
HMS näeb surnud välja, aga ma ei loe piisavalt palju lehti, et selle vastu midagi parata.
Riideid tuleb ymber tegema hakata ja eksamiteks tuleb õppida ja vöid tuleb kududa, ja muuhulgas tuleks ka Triinu käest uurida, kas K. Tartu tantuklubist tuleb Gikši või mitte, ja kuidas temaga yhendust võiks saada. Sest ega K. ilmselt ei tea, et mina sinna lähen ja ega ta sel juhul ilmselt mu vööd kaasa võtma ei hakka. Aga mina tunnen tollest täitsa puudust. Minu nädalavahetuse riietus tunneb ilmselt ka.
Eile tegin ilmselt elu esimese läbikukkumise eksamil. Viis kysimust, neist kaks vastatud ylipõhjalikult (umbes topelt nõutud mahus), kolmas pooleldi, yks täiesti valesti ja yks vastamata. Mis sellest saab, ei tea.
Niisiis. Nii palju on teha ja nii palju on aega! Jah, see on just niipidi probleem, nagu ma ytlesin, sest kui aega tundub palju, siis ma ei suuda asjadega yhele poole saada. Plaanis on palju raamatukogus istuda, aga kuna sinna ei ole vaja kella pealt minna, siis ärkamine toimub kella yheteist kanti ja täna õnnestus mul peaaegu kogu valge aeg yldse maha magada. Ja ma tõesti arvan, et see oli nõme ja puha. Ärkasin veidikese kurguvaluga, aga see vist oli pigem kuivast õhust ja muust kurkupainavast (tolm?), sest vesi aitas.
Ja seda ja teist. Vahelduseks kahekymne kuuendat ka. Peaks mingite paelte punumist vaatama yhest raamatust.
9. jaanuar 2010
*
Mingi osa mu ymber olevatest ja päevi täitvatest asjadest on välja surnud.
Teine osa neist surub välja ylejäänut, mis veel elus on. Ehk siis, tegemist on roppu moodi ja tehatahtmist mõne väga yksiku asja jaoks, millega yldse tegelema ei peaks. (Mis mõttes ma kulutan päeva õmblemiseks, kui mul on EKSAMID?) Niisiis ma ei kuluta päeva õmblemiseks, aga õppimisega ka kuigi kaugele ei jõua. Kuidagi... noh, venib see asi, justnagu härja ila mööda kuuma metallrenni (isa ytleb aegajalt nii).
Ma ei ole teinud mitte midagi märkimisväärsemat kui Tartus tantsuklubitamas käimine, kõlatellimus ja enese Lätti organiseerimine. Mis ka eriti palju ei nõudnud. Autokooliga vaatab veel - on võimalik, et see tähendab minu jaoks kahte või kolme kuud "vett ja leiba", mis ilmselt päris sellest siiski ei koosne aga välistab absoluutselt igasugused vähegi mittehädavajalikumad kulutused. On võimalik ka, et asjast ei tule mitte midagi välja seegi kord, aga see sõltub ilmselt pigem kõigest ettearvamatust.
Rahvamuusikast tunnen puudust ja selle niisama kuulamine arvutist ei anna midagi juurde.
Igatsen siia õue peale mõnda ilusat-toredat pihlakat. Pihlad on ilusad! Igatsen veel ilmslt umbes miljont asja, aga need ei ole eriti realistlikud, sest mina ei ole ju Kadri (ega oska sellest järelduvalt pooletnolikult tikitud riideid teha ega välja kanda). See on yks stiil, mida ma absoluutselt jumaldan, aga milleni ma ei ulatu.
Leidsin, et mind ymbritseb paras ports mänguasju, kes enamasti yldse asjad ei ole. Kass ja koer näiteks. Koeraga on yldse imelik lugu. Enne, kui me koera saime, ei kujutanuks ma ealeski ette, et teda on väimalik näiteks põse pealt paitada. Kurgu alt. Et on võimalik midagi kätte võtta, mida ta parajasti närib. Et on võimalik mitte paanikasse sattuda, kui käsi koerale suu lähedale satub. Ei, ma ei kartnud koeri, aga maa-koerad olid alati täpselt niipalju kauged, et selliseid asju pigem ei teeks. Meie koeraga pole sellist juttugi. Mulle meeldib. Samas on ta sihuke suur elajas ikka, et kohe on. Nina tuleb söögilaua peale, kuigi ei tohiks, ja tassid diivanilaual on peaaegu turvalises kohas - saba käib neist kõrgemalt yle. Aga muid mänguasju ka.
Leidsin, et on hea, kui ymberringi on head inimesed.
5. jaanuar 2010
teisipäev
Oi, mm, head uut aastat.
Mul oli aastavahetusel kõige muu peale nii palju mõelda vaja, et aasta jäi justnagu vahetamata ja järgmisel päeval tööle minnes kirjutasin kuupäevaks peale pikkkka mõtlemist 01.01.20010. Siis vaatasin, et aastaarv on kuidagi pikavõitu ja võtsin yhe nulli vahelt ära. Aga kuigi aastavahetusega oli nii nagu oli, olen ma nyydseks permanentselt homses. Mitu päeva järjest juba on nädalapäev homne. Pool tundi tagasi avastasin, et täna ei olegi veel kolmapäev, niisiis ei sõida ma täna kuhugi.
Öösel näidati mulle unes kaheksakonda kollast kassipoega, kes olid kõik kuhjas koos, nii et ma neid korralikult yle lugeda ei suutnudki; vana tuttavat unenäobasseini unenäoujulas, seekord vett täis ja põhjani sukelduda laskev, parajat peotäit erakordselt erilisi ja hinnalisi vanu mynte, osad nendest Soome riigi omad, lumehelbelikud ja poolläbipaistvad (plaatinapits?) oma ymmargustes plastymbristes (neid ja kuldmynte korjasin basseini põhjast); kah varem unes nähtud puumaja koos kydeva ymmarguse (pystine silinder...) metallahju ja keldrikorrusel asuvate salapäraste võlvkoobastikega; varem unes nägematut kolmetoalist korterit, mille elanikule ma yritasin selgeks teha, mida ma elust arvan ja et mitte kõik mu õnnesoovid pole sarkastilised, osad on siirad ka; ja kindlasti veel mitut imelikku asja, mille ma nyydseks juba ära unustanud olen. Mäletan, et kui yles ärkasin, nimetasin ära unenäo esimese ja viimase osa ja vabandasin siis, et lastagu mul veel veidi magada, ma tahan unenäo lõpuni vaadata. Seeord õnnestuski.
Kass närib kyysi. Minu voodi peal. Milline häbematus! Aga parem närigu seal, kui et puslet paigast ära ajab.
Tunnen karjuvat puudust eesti rahvalauludest ilmselt, lugesin just siin vedeleva paberityki pealt "talu juurde kuulumata naiste" asemel "teelu juurde..." ja imestasin, millal Kippar juba selle lauluni omadega jõudis. Mitte et me loengutes väga palju laulnud oleksime, siiski ilmselt piisavalt, et paljudel sellest kõrini oleks.
Sess on. Tartus ei tundnud seda päris selliselt - praegu paistab, et peab vist Rahvusraamatukokku kolima mõnekski lähemaks päevaks ja ega siis ka kõik vajalik loetud ei saa. Mõned asjad peaks õppekorralduseeskirjast ka yle kontrollima.
Närvis olen natuke. See on pea ees hyppamise häda, ykskõik kas paati või paadist mööda. Nyyd juhtus nii et kõigepealt hyppan ja siis vaatan, kuhu ma sattunud olen. Siis hakkas kõhedavõitu. Ala-võitu. Kyllap läheb yle.