minevik magama!

Perse kyll.

Nyyd, kui ma olen omaarust minevikuga natuke rohkem rahu teinud (või siis natuke rohkem rohkem) ja tegelen vist peaaegu ainult oleviku, vähesel määral ka tulevikuga, tuleb minevik igast aknapraost ja wõrgusilmast kallale.

Tänased kysimused: miks minevik unes ettepanekuid teeb, et hakkame nyyd normaalseks ja saame läbi? Selline uni oleks olnud mõistetav kuu aja või rohkema eest, kui mul oli selleks ilmselt tungi ja tahtmist. Nyyd, kui tegemist tõepoolest ongi minevikuga ja isegi kyllalt terava sisuga fraasid mu keelt enam katki ei lõika, tundub kuidagi kohatu.
Edasi: kas see T., kelle otsa ma nyyd komistasin, on seesama lyhike heledapäine T., kellest ma mingi hetk arvasin, et ta on tore inimene, aga mingu tal seal kaugel nii hästi, et ta aasta pärast tagasi tulla ei tahaks? Sest see on mõeldav kyll, aga tema meeldetuletamine tuletab meelde ka portsu ebaväärikusi (mis on samuti minevik ja magagu seal rahus!). Võeh.

Ja selle kõige vastuseks on õues imeilus päikseline ilm.

Eile otsisin mõnda aega mõnd tuttavat täiskasvanut, kes ehk oskaks mu sõlmekaranud juhtmed korraks veidi lahti harutada. Õhtuks ja tööpäevaga hargnesid isegi. Tööpäev ja korralikult magatud öö aitavad väga paljude emotsioonide vastu, vähemalt minul. Nii kumbki eraldi kui koos. Selline lihtne abivahend on väga teretulnud, sest ma ikka oskan oma elu keeruliseks mõelda aegajalt. Aga nyyd on jälle kõik peaaegu korras.