elu, ilma lisadeta

Endiselt pean ma meeles pidama, et ei ole vaja ennast ära nikastada, pyydes maailma pysti tõsta. Maailm oskab seda ise väga hästi, kui mina vahepeal yhe öö magada saan.

Homne päev oligi päikseline nagu ma eelmises postituses soovisin. (Nyyd võib veidiks ajaks pausi teha ja mõelda, mis imeline keel on meile antud, kus ma saan kasutada sõna homme millegi kohta, mis on juba toimunud. Keeletoimetajalikult korrektne oleks ehk siiski selle asemel öelda järgmine, aga homne tundub loogilisem.)

Käed on tööd täis ja päevad kohtumisi-kohustusi. Veel napilt vähem kui liiga palju ja just nii peabki kevadel olema. Ilus kulukevad on, vist veel viimaseid päevi. Avastasin just, et eile oli 18. mahlakuu päev ja ma ei pööranudki sellele suuremat tähelepanu. Tänase tähistamiseks võiks ka midagi head ja ilusat teha, aga kell on juba liiga palju. Mis eile oli? Päriseile oli selge ja terav noorkuusirp taevas, kui töö juurest koju tulin. Huvitav, kustkaudu või miks ma mäletan jalgsikäimist mööda pikka sirget ja liiklusrikast tänavat, kui ma olen viimased mitu päeva unustanud salli kaela panna ja seetõttu pidanud trolliga koju sõitma.

Täna oleksin äärepealt loengu maha maganud. Avastasin nädala eest, et eriti hea variant ärkamiseks, kui seda ei pea ette võtma varahommikul, on määrata ära mitumitu äratust, nii umbes tunniste vahedega. Ma suudan reeglina tirinate peale niikauaks mõistusele kyll tulla, et vaadata, mis kell on, ja mõelda, kas kuhugi oli kiire või oli midagi vaja tingimata enne kiiret ära teha. Täna aga juhtus nii, et kui ma viimase äratuse kinni lykkasin ja hetkeks silma looja lasin, ärkasin alles kaks tundi hiljem ja avastasin ehmatusega, et pean peaaegu kohe olema asjalikult keset linna. Kymne minuti pärast olin uksest väljas ka.

Mida ma teen? Plaane teen, käsitööd teen, iluprotseduure teen ka veidike. Kevadine enesehoolitsushoog, mis aegajalt välja lööb. Yritan muuhulgas mingi loogika saada sisse kunagi ammu yhe olympiaadi tarvis kirjutatud saksakeelsele tekstile, mis nyydseks tundub lootusetult kyyndimatu, ent mida õpetaja tahaks eestikeelsena näha saada.

Mida ma ei tee? Väga paljut, mida vaja oleks, näiteks ei loe ma ikka veel Kalevipoega, mis kohustuslik kirjandus on. Näiteks ei saada ma hetkel neid kolme meili, mida mult oodatakse. Meilindus on must lootusetult kauge - reeglina loen postkastist läbi oma igapäevased listid, kui seal midagi liigub, aga meilide saatmine tundub kuidagi eriti keerulise ylesandena. Võibolla sellepärast, et neil oleks viisakas pealkirju omada, aga võibolla muu pärast.

Mida veel? Ersa keele õppejõudu kiidan taevani. Talle peaks ka meili saatma, aga noh jah.