seda ja teist

Päris tykk aega pole kirjutanud, aga ei teagi, miks täpselt.

Yhte ja teist on juhtnud, aga mitte midagi, mis ikka veel oluline tunduks. Yhest ja teisest olen lausa pikemalt kirjutada mõtelnud, aga millest, ei mäleta.

Kole ilm on, aga õnneks? olen ma päev otsa olnud suure maja sisikonnas tööposti otsas ega näe seda akendestki, sest neid meil ei ole.

Tööd on palju tehtud saanud, seoses kõige selle remondiga siin. Kilomeetrite kaupa vist juba, raamatuid ymber tõsta ja siis uuesti ymber tõsta ja liigitada ja koristada ja kõige selle juures yritada endiselt täpselt teada, kus mis on. Aga põnev on ka - täiesti kummaline, kui hea tunde see annab, kui keegi otsib midagi ja ma saan jalutada riiuli juurde, käe sirutada ja õige asja yhe pilguga yles leida. Tulemus - nii mõnigi kord kysivad juba ka kolleegid, kus mis on.

Aga seoses remondiga on mul kultuuri osakonnast kahju - seda on hirmus tykk maad väiksemaks hammustatud. Ei olevat hästi myynud. Mind samas ei yllata see ka sugugi - raamatud ja alad, mille vastu ma huvi tundsin, olid meil ju niisugusesse tagumisse nurka ära pagendatud, et ma nende yldse olemasolemise siin poes avastasin alles siis, kui siia tööle tulin. Nyyd mahub kõik asjakohane napilt oma piiridesse ära ja asub siin tagapool, filosoofia ja psyhholoogia juures. Kahju on, sest ma kardan, et sellise liigutuse peale (vanaks läinud Loomingud ja kõi muu selline läheb ka ära, aga seekord mitte mahakandmisele loodetavasti) loobub siin käimisest suur tykk rahvast, kes seda sorti asju otsis. Ajudega rahvast. Aga myyk on oluline, paraku.

Kodus õmblen. Teen endale suveks mõned uued linased riideesemed, tänavakõlbulikud. Välja on lõigatud uus suur seelik, naturaaltooni linasest, ja tuunikalõikeline (mhmh, päriselt vana lõike järgi) tumeroheline linane särk. Sellele tuleb lõhikuga kaelus, haakidega suletav. Materjali on veel tumesinise samalaadse asja jaoks ka. Mõlemad teen lyhikeste varrukatega, et neid saaks suvel kanda - ja piisavalt laiad, et talvehooajal katsetada kombinatsiooni pikavarrukapluus ja linane särk.

Rahaliselt olen pankrotis. Väga. Umbes täpselt sealkandis, et uue palgani elan kahest kroonist päevas. Õnneks kodus ikka syya saab ja peamine probleem on hoopis selles, et kui ma töö juures nähtavalt ei lõunata, tahavad kolleegid raha laenata. Kollektiivi noorim olemise miinused, võiks vist arvata.

Mida veel? Eksamitega on täpselt nii nagu on. Eile tegin filosoofiat - tulemusega et kui läbi saan, on hästi. Viiest kohustuslikust kysimusest sai vastatud kolm ja pool. Oleks ju võinud õppida ka - oleks olnud viisakas. Aga mul oli töö ja elu ja yleyldse - teadmised, mis mul praegu, ilma eksamiks õppimata olemas on, on need, mis mulle jäävad. Kena oleks ju muidugi teha endale kõik see asi nii selgeks ja orienteerutavaks, et kõik on ja jääb. Aga see nõuaks pikemat ja huvitavamt vestlust kellegiga, kelle ees seisab sarnane probleem ja neid pole just kyhvliga varuks. (Kyhvel on naljakas sõna, kui seda niiviisi kirjutada.) Igasuguseid mõtteid on, mida võiks teha ja puha, ja seda just nyyd, vastu seda kuud, kui mul jälle yldse aega ei ole.

Sest suve jooksul on vaja teha palju, hirmus palju tööväliseid asju, aga suvel olen ma tööl rohekm kui kooli ajal ja vaba aega on sellevõrra vähem jällegi. Ei kipu enam nii kergesti öödest lisa võtma ka kui varem - ei tea milles asi, ehk ei ole lihtsalt piisavalt ligitõmbavaid tegemisi ette tulnud. Yks pael on yles loodud ja hea jupp valmis ka tehtud, aga see on selline õnnetu, kudumata lõngajupid on kerade kaupa pusas ja õudsed. Paar teist asja on ka yles loodud ja ootaad tegemist, näiteks yks kena valgete silmadega punaroheline pael, mis kaks aastat tagasi pooleli jäi ja see lai vöö, mida ma siiani pole tihanud jätkata - teda on umbes yhe ymbermõõdu jagu aga kolm võiks kokku olla. Kaks täiskomplekti muinasriideid ootab tegemist, aga vähemalt mu enda oma peab ootama, kuni ma Lapimaalt tagasi tulen või muul põhjusel rikkaks saan.

Oi, kell on palju. Raha saab ära lugeda ja jalga lasta.

PERSE!

Kui ma ei saa homme arvutiõpetuse eksamit teha (ja ilmselt ei saa, sest pidi ette registreeruma) või mida iganes selle ainega juhtub, jääb mu õppeaasta ainepunktide arv alla 45, mis tähendab osakoormusele saatmist. St, ylikool hakkab raha tahtma! Yhesõnaga, siis on perse majas. On juba praegugi, sest tegelikult on arvutiõpetuse kohta teada, et kui ma ei ole yhtegi kodutööd ära andnud, siis eksamist läbi ikkagi ei saa. Nii et sellega on hambad.

Miks see mind praegu tabab? Ma ilmselt tegin mingid arvutused talvel valesti, kui ma asju planeerisin. Kuidagi traagiliselt valesti, sest mulle tundus, et ma saan kõik vajaliku ja võimaliku võetud ja jääb ylegi veel. Nii aine jagu või nii...

MIS LAHTI ON; KUS ON VIGA ja MIDA MA TEHA SAAN? Otsisin ja lugesin juba kõik kohad läbi omastarust, kust infot võiks saada. Kõik näitab yhte - et kõik on väga perses.

tavalisusest

Juba jupp aega kummitab mind vähekenehaaval yks hirmus mõte. Näitab palude arvates ilmselt täiskasvanuks saamist, aga siit minu poolt vaadates teeb maailma tykk maad tumedamaks. Ma ei ole eriline.

Mul õnnestus kuidagi hirmus tykk aega, tõesti tykk tykk aega elada õndsas teadmises, et kyll ma olen ikka yks tark ja tore inimene. Avalikult ma seda ei uskunud, aga koolis kätt ei tõstnud, sest ma teadsin vastuseid niigi. Parimad hinded olid standard, allapoole oli juba midagi kummalist. Ja kuna ma selleks tööd ei teinud, aga kõik ikkagi õnnestus, tekkis ajapikku ja hiilivalt arvamus, et kui mulle öldakse, et ma olen tark, siis võibolla see on kompliment, mida ma julgen uskuda. Alati võrdluses teistega. Ja kui mulle öeldi, et ma olen kuuest kysitust esimene, kes kysimusele vastata mõistab, siis ma särasin ja tundsin kui uhke ja tark ma ikkagi olen. (Häbi oli ka, sest paljud kysitud oleksid võinud vastust ikkagi teada, nii huvi poolest juba, aga ikkagi.) Mina teadsin. Viktoriine vastan ka. Enamasti õigesti. Kogemata. Aga alateadvuses olen harjunud, et tean, ja imestan, kui ei tea.

Ja mingi aeg, kui oli gymnaasium ja kogu see vana kamp oli koos, tundsin ma, et ma olen tore. Et mind kutsutakse kohtadesse, et äkki ma võin seda ka uskuda.

Siis juhtus mitu jama yksteise otsa. Tore ma enam ei olnud, aga ma ei teadnud seda ja elasin edasi, nagu oleksin olnud.

Nyyd ma ei ole enam tark ka, olen ainult laisk. Ma ei paista enam oma tausta hulgast silma - kursusel on nii palju edukamaid yliõpilasi, säravamaid mõtteid. Ymberringi on kõigil originaalsed ideed, uued lähenemissuunad, sissevaated ymberringi toimuvale. Mul ei ole. Mul on ainult huvitav jälgida ja salvestada. Lähen Tartusse, sealgi sama lugu - ma ei ole kusagil esiletõusev. Teised oskavad rohkem, paremini, täpsemalt, originaalsemalt, loomulikumalt. Kogu aeg, igal pool. Kunagi ma korraks uskusin, et minu elu võib ka ilus olla, et ma võin särada ymbritsevatega samas reas ja sama hästi. Tundus, et mul äkki mõni oma mõte isegi on.

Nyydseks on kyll selline tunne, et midagi erilist ma pole. Äsjalõpetatud essee on täiesti keskmine. Seda jubedat keskmist sorti, mille loed läbi ega saagi aru, mida öelda taheti. Eksamite tulemused on keskmised. Autosõiduvõimekuski on täiesti keskmine, mittemidagiytlev, absoluutselt mitte esiletõusev.

Kohutav on olla nii tavaline, aga seda nad räägivad, et enda erilisuse mõtte kaotamine pidavat täiskasvanulikkust tähendama. Kui mul poleks just ennist nii hea tuju olnud, oleks nyyd hoopis halb.

Jah, ma isegi kuulen vastuargumente - vaadaku ma seda ka, kellega ma ennast võrdlen. Ja tõesti, sellel on mõte sees, vähemalt kohati on seltskond aastates vanem ja sellevõrra kogenum. Aga mitte alati, sugugi mitte alati ja see teeb natuke haiget.

Ja tulemus? Nyyd ma ilmselt vähemalt mõnda aega ei suuda uskuda yhtegi vastavateemalist komplimenti vähemalt inimestelt, kellest mul on mingigi kahtlus, et nad siinkirjutatut lugenud võivad olla.

kummastav

Aastanumbrid on mul viimasel ajal kuidagi eriti hägused. Või minevik yldse - tean kyll, et meil on 10223. aasta, ja kirjutan töö juures vajalikkudesse kohtadesse ka kenasti 2010, aga elu on kuhugi kolme viimasesse kinni jäänud mingis mõttes.

Lugesin just mingisuguseid vanu vestlusi, sest olen samuti kui toona kimpus kooliks kirjutamisega. Lootsin, et jõuan tänaseks värskendada mälu "Flandria päeviku" osas, aga tyhjagi. Niisiis tuleb võtta ja vana rasva pealt kirjutada see vajalik essee jälle "Piiririigist". Kolme aasta tagust enam yles kaevata ei suuda, sest see jäi mingil kummalisevõitu põhjusel arvutisse trykkimata, ainult paberi peal on olemas. Ilmselt suudan tuvastada isegi ta asukoha ruumis, aga selleni jõudmiseks peab pikalt ja sygavalt paberites kaevama.

Lugesin siis neid asju, et mida ma toona võisin kirjutada (tähed tänatud, et seda yletunamullu põhjalikult arutatud sai) ja sain uuesti pildi ette, mida võiks kirja panna. Seekord pikemalt ja põhjalikumalt vist, aga kes teab. Ma ei mäleta isegi, kui mitu tähemärki lehekyljele mahub. Järgi ka ei viitsi vaadata.

Kõige selle juures ja taustal on imestus - kas ma tõesti nii loll olin? Kas ma tõeti nii kiiresti nii palju õppisin? Nii palju muutusin? Keelekasutuski on ymber kujunenud, vaat et iseenesest, kuigi tegelikult ikka lugemisest. Neid kauni keelega eesti kirjanikke, keda eesti kirjanduseks nimetada ei taha, peaks rohkemgi lugema, nii palju on veel puutumata. Seesama vana kolmjalg, mis pole yldse mu enda välja mõeldud, aga mida ma sellegipoolest paremikuks pean. Yhtegi võrreldavat pole uuemast ajast võtta. Või noorematest, sest uus ei ole siinkohl hea mõiste - kui yks neist endiselt asju juurde kirjutab, siis ei saa seda kõike sugugi vanaks lugeda.

Imestus käib ka selle yle, kui kaua mul läks aega, et märgata, kuidas toona minu pihta saadetud sõnad olid kõik nii tihti nii positiivsed, et oleksid juba hulka varem, hulka pimedamal ajal pidanud kummalisena tunduma. Sest alguses see kõik oli ju kummaline. Uus ja huvitav, ja hirmus, tundmatuse poolest.

Ei tea, kas nyydseks on siidikontuurid allkorrusel ära kuivanud ja kannatavad ära värvimist? Pakendamine on samas endiselt veidi problemaatiline ja seda, kuhu ma omad helmevarud pannud olen, ma ka ei tea.

Veel tuleks vist yles tähendada mõte, et see, kui kaela enam rohkem klaashelmeid mahtuda ei tha, ei tähenda, et enid osta ei tohiks. Tuleb lihtsalt otsast vähimkauneid ära võta ja parematega asendada ja nendest kõigist midagi muud huvitvat teha. Sest nii kaunites säravates värvides värvitykke plastiga ei asenda, kuigi nad kõrvarõngastes veidi liiga rasked on.

Lausekonstruksioonid on täna kummalisevõitu. Põhjuseks ilmselt yks või mõlemad neist eelpoolmanitud teostest, aga ma ei lase ennast liialt häirida. Kyll tavalisem keel lõpuks ikka tagasi tuleb.

mittepidu

Kuigi ytelda võiks ilmselt palju rohkem, alates sellest, kui kaunis ilm õues on ja lõpetades sellega, kus ma kõik käinud olen ja mida teinud, ei tundu see praegu yldse oluline või kokkuvõtvalt äramärgitav.

Või kui tingimata peab kuidagi kokku võtma, siis võiks öelda lihtsalt, et hirmus tore on olnud.

Tahtsin tegelikult ainult kilgata, et eileõhtune aiasistumine läks nii hästi korda, et paremini poleks vist saanudki. Mitut puhku tekkis tahtmine panna lihtsalt silmad kinni ja olemist nautida. Leebe suvine soojus, vaikne, sääski ka veel polnud, ja kaks kõige paremat sorti inimest juures. Võiks peaaegu Faustina öelda "Oh ilus hetk, oh viibi veel!", aga see tähendaks ta parimaks ja yhtlasi viimaseks nimetamist. Aga ehk saab veel paremini, kuidagi, ma kyll ei kujuta ette, kuidas. Hea ja tore oli, aitäh!

Viimase aja sobivaim raamatupealkiri: "The man who left too soon" - Stieg Larssoni autobiograafia.

võeh

Võtsin arvuti lahti, et siia yht-teist kirjutada, aga avastasin, et arvutimasinast on mõneks ajaks vist siiber. Teist päeva juba.

Aga juhtumuste sidususe huvides paar lauset siiski välja pigistab.

Erinevad viimasel ajal juhtunud syndmused on vist peaaegu kõik mu enesetunnet ja -hinnangut tõstnud. Väga erinevate mehhanismide, viiside, nurkade ja kõige poolest, aga siiski.

Homne emadepäev tekitab probleeme - vanaema suhtes seda tähistada ja ema kõrvale jätta on eriti nõme variant, aga sunnililledesse ma ka ei usu.

häda ja vaev

Rist ja linnavalitsus. Hea kyll, linnaga ei ole sel asjal seekord mingit pistmist, aga ikkagi. Katku ei ole ja ikaldust ka mitte, aga häda on kyll. Ilmlõpmata häda, sest kõik asjad toimuvad ikka ja alati, raudse järjekindlusega, korraga. Täna hommikuks oli mul kolmapäevane päev nii otsast otsani täis planeeritud, et sama soojaga oli kõigel sel potentsiaali minna neljapäeva õhtusse välja, vahepeal koju jõudmatagi. Ikka jookse sinna, jookse tänna, loe ette, kirjuta yles, jookse sinna, jookse tänna, anna raha, jookse sinna, jookse tänna, looda et kõik õnnestub, jookse siia ja sinna ja tänna ja tööle ja festivalile ja ehk kunagi neljapäeva õhtuks ka koju. See oleks siis ideaalvariant olnud, tänahommikuse seisuga.

Nyyd, peale erakordselt soodastavat tööpäeva koju jõudes, avastasin ma, et kuidagi peab päevakavva mahtuma veel yks koht, kuhu jõuda. Ega's midagi, jalgsikäimisest tuleb loobuda, uurida, kas mõnda asja annab veidi kuhugipoole nihutada, kuhugi jääda hiljaks ja kusagilt varem ära tulla ja äkki ikkagi jõuab. Lihtsalt... Kui enne oli päev juba täis, siis kusagilt pidi veel ruumi tulema.

Miks oli töö juures nii jube soodastav päev? Viimased kaks tundi ma ladusin raamatuid kunstipärastesse kuhjadesse. Sest kõik arvavad, et mina oskavat seda hästi. Ma pole yldse nii kindel ise, aga ma ei tyki neid parandama ka, sest see tegelikult meeldib mulle. Enne seda olin ma viis tundi mööda kauplust ringi jooksnud ja raamatuid nimekirjade alusel kokku otsinud. Suurem allahindlus on tulemas, homsest, nii et kõik pidid yle vaadatud saama. Õeh.

Märkimist vajab veel see, et lahendasin yhe enda jaoks seni mõistatuslikuna tundunud kysimuse. Päris mitu naisterahvast on mulle varem kinnitanud, et pyksid on igastahes, absoluutselt, mugavamad kui seelik. Mina ei olnud sellega sugugi väga nõus - kas ma muidunii pidev seelikukandja oleks? Nii. Igal juhul sattusin eile selga tõmbama kitsa ja pika seelikuosaga riideeseme ja sain hoobilt aru, kuidas seelik, kui ta ei ole lai nagu lasteaialapsed joonistavad, takistab. Takistab käimist, takistab päris kindlasti vähe järsumast trepist astumist, takistab jooksmist, takistab normaalselt istumist ja kõiki neid miljonit linna igapäevategevust. Millest poleks suurt häda, kui selleks kõigeks võiks võtta aega. Kesse käsib siis joosta, eksole? Aga võrdväärsus meestega tähendab paraku hetkel, et transpordiaeg vähemalt peaks tõesti võrreldav olema. Ei saa ju nii, et meesterahvas läbib tee kymne minutiga ja naisel kulub 15, sest ta peab astuma väiksemaid samme. Jään endiselt seelikuparteisse, aga kohandusega, et need olgu laiad, kui mugavad peaksid olema.

pyhapäev

Ei tea, kas allpool eemise postituse dialoog viitsib jätkuda, kui see enam kõige ylemine pole (laenatud mure! Tuleb välja, et lisaks harjumustele oskan ma ka muresid laenata...), igastahes ei saa mitte vaiki olla. Õues on lihtsalt imeilus ilm, aga mis see ei võinuks eile olla. Selle asemel oli see vedi totter hoovihmake.

Ja oleks on paha poiss, aga ikkagi - oleks ma eile teadnud, et täna siiski ei ole tööpäev, oleks õhtupoole Tartusse hääletanud ja öötantsupeole läinud. Kahjuks vasardas peas mõte, et 12.30 pean kindlasti olema juba tööpostil ja bussirahataskus ulgus tuul. Ma olen täpselt niipalju magaja ka, et ei viitsi nii vara hommikul peale hakata, et kindlalt kohale jõuaks.

Tööle jõudes selgus siis, et vahepeal on graafikut muudetud ja mu tänane tööpäev tõstetud kuu teise poolde. Sellesse annab suhtuda kahte pidi. Yhest kyljest mulle väga hästi sobib, et täna vaba aega oli, täitsa mõnedki asjad said tehtud. Teisest kyljest oleks ju olnud tore seda eile juba teada. Pean ka tunnistama, et minu andmed on nädalavanused ja pärit graafikust, mille juures oli märge, et võib veel toimuda yksikuid pisikesi muutusi. Vahepeal pole töö juurest läbi käinud, nii et ei teadnud. Aga ega ma ei viitsi selle peale kuidagi ärrituda ka. Mul targematki teha.

Kätel lasen käia. Otsustasin, et kui veidi aktiivsemalt käsitööga tegeleks ja pingutaks kõik asjad pidevalt tähtaegselt valmis saada, oleks tellimust ilmselt rohkem. Hetkel ykski tähtaeg ei ähvarda õnneks, ja ongi hea - aeg on väga kiiresti kaduv ressurss lähematel nädalatel. Või väga liikuv - ma tean praegu, kus mul aega on, aga on karta, et yks või teine või kolmas asi tykib vahele.

Kevad on mulle täielikult, vältimatult, ydini pähe löönud. Varem pole sellist asja nii suurel määral tähele pannud, aga varem polnud väga võimalust ka. Varem tegi ainult veidi emotsionaalsemaks (vt. aasta 2008, eksole. Või siis ära vaata, see oli kole.), nyyd... nyyd on pidevalt päike ja elurõõm ja looduse teemadega kisub kaasa. (Et võimalikult häguselt öelda.)

Mõned mõtted on ka olnud, maailmaparanduslikud ja psyhholoogilised, mida võiks kumbagi pikemalt lahti kirjutada, aga need kannatavad veidi.