ähh

Mind on tabanud yha syvenev ykskõiksus ennast ymbritseva ilmaelu suhtes. Peamiselt väljendub see selles, et ma ei viitsi siia mitte midagi kirjutada, mitte kuhugi minna, mitte millegiga vähegi järjepidevamalt tegeleda.

Tõenäoliselt on sellises apaatias syydi Kurjuse Ema. Pool töökohta sai selleks kuuks vähemalt terve töökoha vastu vahetatud (kuigi ma olen endiselt sama posti otsas, olen ma seal nyyd lihtsalt poole tihemini) ja peale töö midagi muud teha suurt ei jaksa. Mõte on otsas, viitsimine on otsas, tuled koju, vaatad paari igapäevast lehekylge ja kobid magama.

Igastahes see seletab vist, miks siin nii vaikseks on jäänud. Oma tavalisi käimisi siiski jätkan, lihtsalt kodus puudub igasugune pysiva mõttelõnga võimalus.