elust

Eilne postitus oli näide sellest, mismoodi ma olen igavene unupea. Tänane loodetavasti ei ole, sest nyyd ei ole mind vist miski eksitamas. 

Teen seda ja teist ja mõtlen, et olen vana - või vähmalt on nyyd see koht, kus mul pole muud valikut kui end täiskasvanuks kuulutada, siseilmas. Kui enam ei ole kooli, sellsamasegi, kohustusliku kooliga pereski seost, siis peab ju olema täiskasvanu? Või inglise keeli ja mänguterminites vähemalt "young adult". Lõpuaktus, kuhu ma pääsesin tänu töökaaslaste headusele, oli nii tohutult tore ja sydamlik ja minul võttis kyll pisara välja. Kui lõpetajate viimane esitatav laul algab "Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma...", siis see on ikka hirmus pisarakiskumise koht kyll. Lauljatel endilgi tulid. 

Nägin sellega seoses ka portsu ammuseid õpetajaid - mitte kyll kõiki, keda oleks tahtnud, aga seda ongi ju palju palutud. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja ytles, et tema teadis ikka kohe, et kyllap ma midagi eesti keelega seoses õppima lähen - keda ma ikka selle norra keelega lollitan. Elutarkus, tuleb selle kohta öelda, sest tol hetkel ma olin ise vägagi kindel, et sinna ma justnimelt lähen ja jään seda ilusti õppima ja olen omadega väga rahul. Aga elu, eksole. 

Tegelikult on elu nii palju olnud viimasel ajal, et ma pole jõudnud seda oma igapäevakalendrisse ylesse märkidagi. Kogu aeg toimub midagi, kogu aeg on midagi vaja ja kuhugi minna ja teha. Esmaspäeval ootab puhkepäev ees ja teisipäev on ka töölt vaba veel. Äkki saab selle ajaga mingi osa puslet kokku panna ja kui vihma ei saja, võiks selle pooliku nõmepaela õues põhjalikult lahti harutada. (Suur ports sassis keerdus ja vussis lõngakerasid.)

Käsitöörindelt veel niipalju, et tegin selgeks-kindlaks, et suudan põhimõtteliselt teha järgi Virunuka vöö, niipalju kui teda teada on. Põhimõtteliselt, eksole, päriselt ma ei ole proovinud midagi nii suurt, ainult samade põhimõtetega paelakest keemilistes mürktoonides. Pikemalt kavatsen seda võimalust kasutada yhekordse kollase ja rohelise lõngaga oma tulevase särgi kaeluses. 

Mis tähendab, et särk ise tuleks ka valmis teha, aga hetkelpole selleks veel kangastki. Ja seda ei saa enne kui tyki aja pärast.