avastus

Mind tabas just suurepärane yllatus. Või noh, mis yllatus see nyyd ikka, aga mõnevõrra siiski.

Ma ei tea, kas mõni lugejatest saab aru, millest ma täpselt räägin, sest ma ei tea, kas see on pigem tavaline või pigem omapärane emotsioon. See on see tunne, mis tekib kusagil kõrgel serva peal seistes - justkui tahaks edasi minna ja vaadata, kas inimene oskab lennata, või mismoodi see kukkumise tunne tundub. Tegelikult muidugi ei taha ja kui on mingigi võimalus, et lähedal läheb ryselemiseks, hoiab vähemalt minu ellujäämisinstinkt mind ka päris serva peale minekust, aga selle mõttega on iga piiramata serva juures ääretult ligitõmbav mängida. Teine faktor, mis keelab päripäris serva peale seismast, on ebakindlus iseenda suhtes - aga mis siis, kui mul teadmata põhjusel järsku pea ringi käima hakkab; tasakaal ära kaob; ma millegi peale ehmatan või sada muud asja, mis võivad täiesti kogemata põhjustada allakukkumise. Päriselt ju ei taha. Aga vaadata ja mõelda võiks vist pool igavikku. See on just see, miks mind tõmbab kõrgete, eriti piiramata ja kõrgete paikade poole. (Kuulsin kunagi ka arvamust, nagu see oleks lihtsalt emotsioonide ylidramaatiline väljamängimine. Ehk on ta veidi seda ka, aga ainult harva ja kogemata.)

Ja yllatus oli nyyd siis suur, kui kuulsin parajasti järelkuulatavas ÖöYlikooli saates räägitavat muuhulgas ka just sellest tundest. Et ma ehk ei olegi ainuke, kes seda just niiviisi mõistab.

Muidu... õmblen. Kohe varsti hakkan kõlama ka ja kui tubli olen, saan enne tööle minekut paela valmis. See on siis see pael, mis tuleb N. särgi kaelusesse ja on umbes miljon korda magedam kui mu algne kavatsus, sest ma ei oska aega planeerida ja uhkeks paelaks vajalik hulk kõlasid on kõige muu all kinni.