seda ja teist

Kirjutan, sest vaatasin ringi lugeledes, et mu viimane postitus on tehtud ammu. Mõtteid on nii palju olnud ja tegemist on ka umbes pidevalt. Kõik tegemine täidab enam-vähem mugavalt ära kogu aja. Hetkeseisuga siis on järgmine selline päev, kus midagi tegema ei pea, kuhu midagi planeeritud ei ole, umbes 9 porikuud. Igapäevase õppimise kõrvalt unistan konspektide arvutiseerimisest ainete ja võibolla loengute kaupa, kohustuslikust kirjandusest, mis vähemalt kohati on ylipõnev. Unistan kodustest töödest, mille pidevalt (jälle! Nõme!) KOHE ette võtan. Unistan ettekannetest, mida koolis pidama peab.

Koristan tuba, sest selles sigaduses on halb elada. Ei oska kusagilt alustada, sest tegemistvajavaid asju on juba ainuyksi siin toakeses hirmus palju. Veel vist ei köeta ka.

Peeglinurgad tuleks klaasivärvidega mustrisse joonistada, ideaalis midagi sellest maroko traditsioonist, mis mul hennana käe peal oli. See on lihtsalt täpselt parasjagu kaetud, et ollagi... noh, kaetud pind, ent kaunis ja mustriga. Jäälillesid ju käsitsi ei joonista.

Olen nyyd ametlikult ainult tudeng. Arutan, kas selle tähistamiseks peaks ka töökoha logo yleõlakoti pealt ära harutama. Mõnus kott on, täpselt paras ega sulgu takjatega, nagu kunagine kollane. Tööd väga aktiivselt ei otsi, märgin ka. Ei jõua kooli kõrvalt pidada muud, kui väikseid (näiteks käsitöölisi) otsi.

Õpin udmurdi keelt, huvitav on. Neil on liiga palju kaashäälikuid, mis erinevad yksteisest liiga vähe võõra kõrva jaoks, aga kohata Tallinnas udmurti on tunduvalt tõenäolisem kui kohata ersat. Pealegi, huvitav on!

Tunnen ennast yleyldiselt hästi. Tean, mida ma teen, kuhu ma keskendun ja millisest mõttest võiks ettenähtavas tulevikus mitte irduda, et omil jalul pysida.

Naudin vestlusi ja loengupäevi, naudin kooli ja sygist ja kandilist linnamuusikat selle juurde. Sellist veidi halli ja depressiivet, aga sellisest saab pysimist, kui ilm on hall ja betoonine. Eelistatult eestikeelset. Seda ei ole mul pooltki piisavalt - sellist veidi linna-postapo-ketsi-betoonihõngulist. Või kuidas seda peakski kirjeldama.

Igasugust rahvamuusikat on ka vähe, märkan, kui kõik laulud pähe hakkavad jääma. DCD, mis pole sugugi selles mõttes rahvamuusika, tuleks tõsta omaette playlisti ja muretseda talle sinna kaaslasi. Mul olid kunagi kolm nende plaati arvutis, ent ma ei tea tõesti, mis ylejäänud kahega juhtunud on ja milline mul alles on jäänud. (Soovitused, siinkohal, taas teretulnud.) See on vist enamvähem vanim muusika, mis minuga on. Ylejäänut, mis samal ajal sai leitud, ei kuula enam väga ammu. Pärit selle "eneseteadliku" aja algusest. Sellest ajast, kui just olid tekkinud omaenese soovid ja mõtted ja arvamused, sellest ajast, kui ma inimeseks hakkasin. (Kuitahes veidralt see nyyd siis kõlab.)

Nyyd sai kyll yks yle igasuguse mõistuse laialivalguv lõigukobar, aga see võiks anda mingi pildi sellest, mis seis praegu on. Selline lyhike sissepõige, läbilõige.