aegadest

Aga ma siiski kirjutan veel. Sest millest, on hetkel kyllaga. Laupäevasest retkest paralleeluniversumisse ja sellest, kuidas ma sealt väga ootamatult oma Tallinna tagasi jõudsin, reedeõhtusest mõttesistumisest, tänasest koolieksitusest ja sellest, mis ma yles leidsin.

Kui võtaks õige ajalises järjestuses. Reede õhtu nägi väga vaikselt mööduv ja rahulik välja esialgu. See õhtu, kus midagi ei toimu ega peakski. Siis tuli L. kylla ja enam ei möödunudki õhtu antisotsiaalselt. Tegelikult oli väga tore, seda peaks mingi hetk kordama. Variatsioonidega, mõistagi, sest kesse ikka jaksab pikalt ja pidevalt yhte ja sama kuulda. Oli tore tydrukutemula õhtu, lollusi eriti ei syndinud.

Laupäeva õhtu oli midagi hoopis imelikku. Laupäev oli jälle yks neist mitme päeva pikkustest päevadest, kus syndmusi mahub järsku hirmus palju hirmus vähese aja sisse. Päeval käisin maal ja sain vanaema käest kolm õunakest. Selgus, et olid head õunad, aga see oli hiljem. Enne oli veel väga palju muud. Istun laupäevaõhtusena Pyyga ja mõtlen, et peaks käsitööd tegema (mida ma umbes kogu aeg teen, eksole). Päevas on olnud juba piisavalt palju tegevust, et võib sydamerahuga päeva õhtusse veerenuks lugeda. Saan kutse ja aadressi. Kell oli ysna palju juba, trolli peale astusin minut enne yhtteist. Bussipeatuses kaarti vaadates selgus, et kant, kuhu lähen, on väga tuttav - või kui kant ei ole, siis koht on kas tuttav maja või vastasmaja - sest ega ma aadressinumbreid tavaliselt ju ei vaata. Hea lihtne oli minna, kuigi kohale jõudmise eel tekkis väga jabur tunne. Segamini läksid aastad ja ajastud, segamini läksid paigad ja inimesed ja yldse - põige yhest Tallinnast teise. Pool tunnikest kuni tund hiljem muutus linn aga veelgi veidramaks, sest maja taga selgus olema tänav, mis mõningate nurgamuutustega viis seltskonna edasi Telliskivi kanti. Selleks hetkeks oli elu juba nii imelikuks ja ebaharilikuks kätte läinud, et võib võrrelda kunagise töllukontserdiga ja selelle järgnenud vanalinnatiiru-tuuriga. Siis juhtus miskine bändiproov, mille ruumi meie sisse ei läinudki, kuna muusika oli liiga vali. Paik nägi välja nagu ta võiks samahästi asuda vanas heas Tehases, lihtsalt mõne nurga taga, kus veel ei ole käidud. Kummaline oli.

(Vaatan, et muljetus läheb pikaks, aga ju ta siis peab. Täna mul on sõnu.) Mingi hetk hakkas asi ära vajuma ja mul tekkis vaikselt tahtmine kodu poole astuma hakata. Jahedavõitu olemine ja "korralikkus" nii mittekorralikus seltskonnas ja paigas tegid oma tööd. Veel siiski ei hakanud, vaid tiksusin edasi ryhmaga kaasa. Seda ma kunagi õppisin - edasi võib paremaks minna. Läks ka, kuigi mitte päris kohe. Sain kerge ylevaate kahes vanalinna galeriis hetkel toimuvast ja veendumuse, et kell kaks laupäeva öösel ma ei taha yksi mööda vanalinna hulkuda. Nädala keskel oleks ilmselt parem seis. Tee viis Roheliselt turult linnamyyri äärde, peaaegu sinna, kus oli maikuu ja samas peaaegu sinna, kus oli märts ja veel teisedki ajad. Enamasti liigun päris seal ainult yksi. Miks seekord niiviisi tegin, ei oskagi takkajärgi öelda. Ei osanud hetkelgi, olgu peale, et seltskond oli tugevalt vähenenud. Ei kahetse. Tallinn on ka kell palju öösel ilus. Või isegi eriti kell palju öösel. Mingi aeg hakkas taas vihma sadama. Seda, et seal kohas tegelikult niisugune puitasum on, ei teadnudki. Või tegelikult, kyllap teoorias teadsin, aga tegelikult ma neid kahte asja - paiga nime ja paika ennast, ära ei yhendanud. Tore oli. Kui koju jõudsin, oli maja pime ja kõik peale koera magasid.

Siis tuli pyhapäev ja sai kuidagi hakkama varakult algamisega. Asjatasin yhte ja teist ja kolmandat ja poodi ja kööki ja saapad ja lõng ja tuba ja veel jantimist köögi ja saabastega. Aega jäi vaheldumisi puudu ja yle. Kord tundus, et yldse ei jõua, niipalju on teha, ja sealtsamast hiilis kusagilt päeva sisse järgmine tund.

Ja midagi muutus. Midagi muutus ja ma kohe ei märganudki, aga kõik ei olnud sama. Ja ometi olid kõik asjad samuti kui ennegi.

Täna hakkasin koolist ikka kesklinna poole tulema, yhe ja teise mõttega. Ja tulin valesti, sattusin hoopis sadamasse. Tuul oli soe ja pehme ja meri oli yhtäkki jalgade ees - kuidagi ootamatult tekkis ta sinna. Naljakad kohad on sealkandis, naljakad majad, millest ei ole alati aru saada, misasjad nad siis õigupoolest on ja naljakad teed, mis poole olemise pealt otsustavad ymber, kas nad on autodele või inimestele. Aga see on niivõrd osa minu Tallinnast, et ma leidsin sealt midagi olulist. Yhe metafoorse rauast võtme võibolla. Mille juude see käib, ma täpselt ei tea, aga see oli õnnelik kõrvalekaldumine. Ma ei saanud ennast täis, ma sain lihtsalt õnnelikuks omaette. Ja ikkagi oli kesklinna tagasi jõudes töö juures veel ylemus ja raamatukogu oli lahti, kui sinna sisse astusin. (Töö juurest lootsin veidi vananenud Sirpi leida, aga leidsin ylemuse ja ruttasin minema. Võeh!) Raamatukogu on tore ja keeruline koht - läksin võtma kahte raamatut, mis on kohustusliku kirjanduse hulgas (sest kolmandat ei saa Tallinnast kusagilt laenutada), tulin kuuega. Aga kott polnudki liiga raske ja linn oli ka pikal koduteel pehme mu vastu.

Midagi on kuidagi hästi. Mis, ma veel ei tea.