Lykkasin tinditööde juurde terve portsu asju yles, mis olid sinna erinevatel põhjustel varem jõudmata. Mõni on valus ja mõni on lihtsalt vilets, aga seal ma neid lehvitan. Kusagil ju võib.

Aaaga tegelikult... võib mind nimetada kaelkirjakuks. Mul kulus just umbes kaks tundi, et yhest naljast aru saada. Ilmselgelt olen ma esimese hooga liiga noor, aga ikkagi, mingit elementaarset osa võiks ju mõista - kogu selles kummalisest kremplist. Uurimistöösse syveneda ka väga meeletult ei viitsi just. Pole minu aeg.

Ilm õues see-eest on minu kyll. Ei ole liiga kylm veel, linn on vihmamärg ja nii asfalt kui betoonkivid läigivad nagu nad linnas öösel tegema peavadki. Parim aeg prillideta käimise harjutamiseks: kõik tuled on heledad-eredad ja paistavad hästi välja isegi mulle. Ja kuidagi märkamatult on kell lähenemas poole yhele, nevermind et ma pidin kaks tundi tagasi juba magama minna yritama. Lähen nyydki siis, ikka parem kui kahe aegu.