vaheepisood

See, et ma ei hoia Pyyd enam kirjutuslaual nagu varem, ei ole mu arvutiajale kõige vähimatki mõjunud. Ainult ehk niivõrd, et nyyd olen masina ees tihemini, kuid vähem korraga.

Pyy ei ela laua peal nyydsel ajal sellepärast, et laua peal elab karbindus. Suured karbid ja väiksed karbid ja tykkideks lõigatud karbid ja peamiselt vildist, aga kohati ka puust ja erinevatest muudest asjadest karbid. Ega ma ise siia tuppa hästi ära ei mahu, peaks uuesti koristamise käsile võtma.

Peamiselt oleks see selles vormis, et igal pool vedelev mõttetu sodi saaks prygikotti, kus ta koht on, ja igal pool vedelev mõttekas sodi saaks asetatud sinna, kuhu ta parajasti kuulub. Ja igal pool vedelev mitte minu sodi saaks neile, kellele ta kuulub, kuigi seda alaliiki on tegelikult vähe - ainult yks tomp tööriistu, mida võibolla polegi arukas siit minema komandeerida. Igal pool vedelev tolm võiks niisket lappi näha, eriti puidu raspeldamise tolm, mida on kaks kuhjakest, mida ei saa ära pyhkida, sest tõuseb lendu.

Igal pool vedelevad peamiselt vaid õrnalt otstarbekad asjad, sest mul ikka veel on liiga palju asju. Loodan riiulist sellele probleemile arvestatavat lahendust, aga riiul on rööpkylikuks kalduv (sest sein on viltu) ja riiuli ymber tuleb veel mõttetalguid pidada. On jah viltu, kui muude asjadega võrrelda, aga loodis sellegipoolest. Mingi hulk kaste ja muud siinelavat kuulub ikkagi tihendamisele - pooltyhjal kastil on tunduvalt vähem mõtet, kui peaaegutäis kastil.

Nuputan hea õhuvahetusega lahendust, mis tuba ära ei jahutaks ning mulle-olukorrale sobiks. Majalised ei salli eriti, kui siit mingit lõhna tuleb, näiteks viiruki v aroomilambi oma, aga mulle meeldib - teeb hubasemaks.

Ysna igapäevane elu on tegelikult. Hea ja tore ja hetkel on tõesti kõik hästi peale nende asjade, mis ei ole. Et yldiselt on hästi ja tegelikult pole kurta või kirjutada suurt millestki peale omaenda veidi liiga kergesti ära sõitma kippuva katuse.

Katuse ärasõitmine on häiriv, sest enamasti toob see endaga varem või hiljem kaasa portsu suuri jamasid. Suudan meenutada umbestäpselt yhte puhku, kus jama jäi olemata-tulemata. (Või siis tuli nii meeletult palju hiljem, et seos praktiliselt puudub.) Samas on ärsõitnud katuse all hea elada - enesel vähemalt on hea ja huvitav olla, alguses. Hiljem... hiljem on hiljem ja ehk alati ei olegi, nii et katuse sõitmist võib samahästi ka nautida igapäevast pääsemise vormina. Kuni jamadeni või veidi enne, neid ei ole vaja.

Ja ta sõidab. Kergesti-kiiresti ja põhjalikult. Veidruseni põhjalikult ja käitumistsegavalt põhjalikult. Ymbritsevate arvates tõenäoselt tyytuseni tihti ja tyytuseni põhjalikult. (Siin meeldetuletus: kui ma tyytu olen, siis mulle võib seda öelda, ma yritan midagi ette võtta. Mind ei pea selle pärast täieni vältima hakkama, muidu ma ei saa aru, mis toimub.)

Mingi aeg tagasi nentisin yhe vestluse käigus rahumeeli: jah, ma tean, et mul on kompleksid. Ilmselt ongi ja ma vaikselt õõnestan nende jalgealust, aga jalge alt õõnestades ei tea ju kunagi täpselt, kas see ikka on õige koht. Äkki on tunnel kaevatud vales suunas, nii paar kraadi õigest kursist kõrvale, ja ära vajub hoopiski mingi hea ja meeldiv osa. See oli nyyd suvaline mõtteuit juhuslikus suunas ega puutunud millessegi. Millest ma rääkisingi?

Katusest vist. Jah, katus on mul minu katus. Keemiliselt ebastabiilne. Peaaegu nagu see reaalne maja mu ymber hetkel, kuigi see pole keemiliselt, vaid väriseb lahedal tehtavate teetööde pärast harvaesineva entusiasmiga. Arumaeimõista, miks tal nii on vaja, aga ju siis on. Väga ei häirigi, ma ei hoia oma toas klaase tihedalt yksteise kõrval, ainult sahtlikapike nagiseb veidi hämmeldunult.

Karbimaailm igavleb. Peaks viimase musta karbi ära viltima ja vaatama, mis neist neljast punasest saab, mis juba välja lõigatud on saanud. Peaks seda ja teist ja kolmandat ka nagunii.