geniaalselt vilets mõte

Keegi peaks mulle kõrvakiilu või midagi muud sellist maa peale toovat andma.

Ehk siis, eksju, ma olen vaene tudeng. Mul on konkreetselt puudu suurem osa detsembri õppemaksust, sest ma olen selle sujuvalt laiaks löönud kuidagi nii elu käigus. Loota võib, et äkki saab mignit raha karpide eest ja äkki saab mingeid pisikesi summasid "taskurahaks" aga see peab ära katma veel selle ja teise summa, nt. telefoniarve. Seda on siiski sadades kroonides kokku, aga vaja oleks.. noh, rohkem. Mitte väga palju, aga piisavalt, et suuta see lisaks oma viimasele palgale nelja kuuga ära kulutada, olles samas oma rahatusest täiesti teadlik, on, noh, nõme. Ma ei tahaks isa käest raha juurde paluda. Ilmselt ma teen seda ja ilmselt peale raskeid ohkeid see raha ka leitakse, aga... Vastutustundetu on ebameeldiv olla, kuid ma ei arva, et oleks parim mõte kõik raha alles hoida ja endale mitte kunagi mitte midagi lubada. Ehk siis, seis on viletsavõitu, kuid ma miskipärast pole selle yle veel väga palju meelt heitnud. Mul on tunne, et kuidagi ikka saab, mis siis et kuidagi ei saa.

Tegelikult on ju kasu igast säästetud või teenitud või saadud või misiganes, igast sajastki kroonist. Siinkohal tuleb mängu N., kes jutustas, kuidas oma juustest lahti sai. *mõtlemise paus lugejatele*

Võtta see lugu ja arvestada juurde mu hiljutised "teeks midagi endale kahjulikku ja hiljem kahetsetavat, kuid õpetlikku!"-mõtted. *uus mõttepaus*

Ma ei tea. Ma arvan, et ma ei tee sedasi, sest summa oleks liiga väike, et kindlalt õigese kohta minna ja oma halvema kasutuse korral tooks jamasid kaasa edaspidiseks, või vähemalt on suur negatiivsete asjade potentsiaal. Kindlasti ma hakkaks kahetsema! Ma ei oskaks ju niiviisi olla! Mismõttes - ära lõigata? Mkm. Aga mõte on kusagil olemas.