poolpäev, sajas vähemalt.

Maailm töötab taas normaalsel kombel ja see on tegelikult tänase päeva parim uudis. Ainuke uudis, kui aus olla, sest ma ei ole jälle mitte midagi teinud. Homme tuleb kindlaks teha, et kõik ikka teaksid, ma ei lähe esmaspäeval kooli.

Natuke nõme on niiviisi praegu olla. Tundub, et kui ma ei pyhenda iga ärkveloldud hetke peaaegu paaniliselt kiirele heegeldamisele või nõelumisele või kõlamisele, ei tee ma yldse kunagi midagi kasulikku või abiksolevat. Keegi ei heida seda veel ette. Veel. Aga ometi tundub isegi pisike arvutimängupaus logardlusena. Kyllap see mingil määral ongi, aga tuleb töönädalat oodata, et selgust saada.

Oleksin tahtnud tegelikult juba eile oma asjaajamised ära ajada, aga selgus, et eile oli kuu viimane reede ja selle kohta kehtivad erireeglid, nimelt on asjade ajamise paik lahti kell 8.15-10.00. See on ogaralt vara mu jaoks ja niipalju kui ma võrgust uurinud olen, ei olnud reedel yhegi paberi tähtaeg. Tundub natuke liig ärgata yles kell varavara, kobistada omade paberitega kuhugi Tondile, et võibolla saada teada vaid seda, et kahju, kullake, sina raha ei saa.

Kuulan eriliselt intensiivselt seda yhte laulu, mille kohta ma olen paar korda öelnud, et laulja teeb häälega seal mingit iiriskommi-asja. See mõjub peaaegu yle mõistuse šefilt viimasel ajal, ma ei tea päris täpselt, miks. Tähelepanu yhe asja juures hoidmisega on suured raskused - seda postitust kirjutan juba kolmandat või neljandat hoogu.

Nii ongi.

mitte midagi ei toimu, kõik toimub.

Ja raske see koorem on kanda. Usaldus teeb rõõmsamaks, ent natuke selline tunne on, justkui oleks kivikoorem turjale vajunud.

Alustasin Teksti lugemist uuesti. On parem kui enne. Eriti, kui võtta teadlikult sihilikult aega kujutada ette iga viimset kui detaili võimalikult pildiliselt. Mis ilmselt on just see, kuidas asjale peaks lähenema, aga ma ei oska ju esimese korraga lugeda muud kui lugu. Eks näeb, kui läbi saan, mismoodi siis tundub. Kirjutan mingeid võimalikke seoseid yles. Mõtteid, et mis võib olla yhendatud kustkohast ja millega. Nagunii tuleb lõpuks välja, et ralliässa riided mõtlesin ma ise välja.

Heegeldan, vedelen teleka ees, valutan mõnda yletreenitud lihast - elu nagu elu ikka. Esmaspäeval ootab mind tööjamade keskus - kui hästi läheb, on lootust saada veidikene raha.

Ööpäevarytm ei vasta yhiskonna omale. Kella 12 aegu magama minna tundub jaburalt vara, kolme-nelja aegu juba võiks - aga varaseim iseärkamise hetk on 12 paiku päeval selle juures. Ei tunne ennast liiga syydi selles, ent see natuke segab kohtadesse jõudmist.

elust

Mis on uudist või mis on muutunud? Suurt midagi, tegelikult. Esmaspäeval lähen töötukassasse, sest tänu heale inimesele Dle sain teada, et mulle tegelikult peaks sealt isegi raha maksetama heal juhul. Sõltub sellest, kas mu konkreetne vallandamispaber käib töötuskindlustuse alla või mitte, ja ise ma seda hästi välja lugeda ei suuda. Pole vaja olnud.

Teen kodus käsitööd ja olen muidu selline... vedel ja poolasjalik. Esimene kolm nädalat ette võetud endaliigutamist on vaikselt mööda saanud, järgmised kolm on veidi teise programmiga - et asjad oleks huvitavad, sobiva koormusega ja piisavalt hõlpsad teha. Tulemusi ei ole liiga palju, aga natuke on tunda ja ma olen sellega suhteliselt, peaaegu et väga, rahul. Eelkõige on iseendal parem, sest ma tean, et ma olen midagi teinud, et parem oleks. Kadunud on paar sentimeetrit yhte ja teist.

Kodust välja on liiga vähe saanud, kuid see ei pruugi lähemal ajal muutuda. See omakorda aga tähendab, et jama, mida ma päevas suuda taluda, jääb aina vähemaks. Ma ei jõua iga päev, ei jõua ylepäevagi, emale yritada puust ette ja punaseks teha, miks ma arvan just nii nagu ma arvan. Tema aga räägib nyrivõitu järjekindlusega ikka piisavalt tihti, kuidas "Kyll sa näed, kui raske sul saab selise suhtumisega olema elus kuhugi jõuda! Sa pead ju arvestama yhiskonna ootustega! Kuidas sa niimoodi saad inimestega suhelda, kui sa arvad seda ja teist ja kolmandat - kuidas need sinu seisukohad saavad kellelegi mitte ette jääda?" Uusim huvitav hyyatus-ohe: "Sa kõlad peaaegu nagu kommunism nagu seda meile koolis pähe taoti!"

Njah. Kuidagi ikka saab. Alati on saanud, miks siis nyyd ei peaks?

käsitööline

Peale otsust on mul nyyd olnud hämmastavalt palju jaksu ja tahtmist kogu oma käsitöölisusega tegeleda. Karpe on vahepeal valmis saanud oma kuus tykki - homme läheb ilmselt nende kaante kirjamiseks ja ideid mul juba on, kyll ja veel. Vilti pidin juurde ostma, sest varemvarutu hakkab vaikselt otsa saama (asi, mida ma kartsin, et kunagi ei juhtu.). Lisaks võtsin nyyd ette ema villase pleedi korrastamise - koid on sellele augud sisse söönud.

Mõtlesin välja käsitöömeistri, kes teeb allerlei käsitööd odava raha eest tellija materjalidest - hästi odava, sest peamine tasu on katus pea kohal ja kord päevas syya, niikaua, kuni vastavat projekti tehakse (9 tundi päevas, aktiivselt.) Mingis veidi kogukondlikumas paigas võib ideeliselt isegi õnnestuda mõnel inimesel niiviisi elada.

Jah, käsitöö jaoks on nyyd jaksu ja mingi kerge moraalne kohustus on kodus ka veidi rohkem töid ära teha - nõusid pesta või midagi sellist igapäevast. Kuidagi... elusam olemine on. Väga palju elusam.

nii.

Meenutan vana kinnijäänud valimiste plaati, kui õhkan: "Tehtud!" Aga tehtud on. Nyyd, kui lugu on juba nii kaugel, et enam tagasi võtta hästi ei saa, julgen ka siin välja öelda.

Tulen koolist ära. Esialgu akadeemiline, juhuks, kui ma tõesti ymber mõtlen. Samas, ega keegi eriti ei usu, et ma aasta pärast kooliga jätkan. Just veidi aja eest lõpetasin isaga sellest asjast rääkimise. Siirast tööusku ja vaevanägemiseusku, nagu ta on, ei saanud ta esiotsa lihtsalt aru, miks nii. Kuidas saab nii, et tahad mugavat elu ja usud, et iga päev ei pea olema tyytu ja nõme vaevanägemine.

Lyhidalt (sest ma olen poolepäevasest ootamisest, et Kõnelus ära pidada, ja siis selle pidamisest maru väsinud) on plaan selline: leida suvaline täisajaga töö. Esialgu tõesti suht suvaline, peaasi, et mingit palka makstakse. Natuke aega seda teha, paar kuud pea kogu palk alles hoida, leida yyrikorter või tuba mõistlikust korterist, ehitada endale yles mingi poolmystiline "oma elu" ja vaadata siis, mis edasi saada võiks. Võibolla kunagi hiljem uuesti kool ette võtta - aga võibolla ka mitte. Vaadata, kuhu elu viib.

Võib õnnitleda, võib sõimata, võib pakkuda tööd või elamispinda. Teen igast asju ja loen hea meelega.

see ei ole surnud!

Praegu on nii, et ma irwitan kõvasti. Hästi kõvasti. FB põhjustel. Veidi laiemas perspektiivis on aga nii, et mu olematu sess on läbi ja muud asjad tahavad tegemist. Kui hästi läheb, saab homme näiteks mingi ports paelu või karpe tehtud (mu käsitööunistused, ajee...). Õhtul aga, kui loomulikku valgust väheks jääb, nagu õhtuti ikka, harjutan arvuti abil elutaolekut.

Ja vahepeal teen ettevalmistusi homseks õhtuks, kui kass kotist välja lastakse. Saab lastud. Tähendab, mitte see päris kass, kes siin kusagil on, vaid see mm... see teine.

Mingi hulk aega, (täpsemalt umbes kaks päeva) hiljem on kõik endiselt sama halvasti, aga see ei tundu nii nurkaajav. Eks ma teadsin juba kolmapäevaööselgi, mida tuleks teha. Nyyd lihtsalt olen kaks päeva selle yle muigutanud ja arvan ikka veel samamoodi - nii et päris mööda ei saa see ilmselt olla. Siiski ei ole veel midagi kindlat, mõnedki kõnelused on veel pidamata ja nii. See ootab veel veidi.

Vahepeal sõidan nädalavahetuseks Lätti.

Halvasti

läks. Umbes kõik läheb halvasti, peale selle kontserdi enda, mis läks ysna hästi. Pikemalt hommikul, kui ma ei hala liiga palju mingite väiksemate asjade yle, kui ma yldse siis veel halamiseks põhjust näen. Hommikuti on maailm veidi parem.

eh, elu!

Eilne päev oli nõme, tänane saab ehk selle võrra ägedam olema. Mul on hommik (just lõpetasin pärishommiku-brunchimise perega), ja juba on olnud vähemalt kolm head yllatust. Tundub realistlik, et head asjad jätkuvad õhtuni välja. Ei, isegi neli head yllatust - ma ärkasin ise ja tunni võrra tavalisest varem. Ma avastasin, et kusagilt on tekkinud mingi mystiline kogus jõudu. Arvutit avades hakkas otse iseenesest mängima täpselt õige muusika. Raamaturiiulil on jälle lootust. Yhesõnaga, mis veel juhtub?

Väga palju võiks samas mitte juhtuda, sest kui kõik juhtub, mis juhtuda saab, ei jää mul yldse aega oma kohustusliku kirjanduse jaoks. Eksameid vaatasin just - reedeks peab olema suur, tõeliselt suur hulk head asja läbi loetud ja tegeikult veel natuke rohkemgi. Aga pole hullu! See on hea kirjandus, mulle meeldib seda lugeda. Lihtsalt... mingeid teisi asju on ka, mida tegema peaks.

Arutasin eile seda yhega natuke. Viimati olid mul kooliasjad ideaalses korras siis, kui väljaspool kooli ei olnud midagi. Kui ma avastasin, et elu on ka mujal, siis hakkas kool kiiresti ja kõvasti kannatama (st, gymnaasiumist alates.). Autahvlil pole ma kuigi kaua olnud, kuid yksikud neljad põhikoolis muutusid peaaegu-suvetööks gymnaasiumis. Tuleb kuidagi... Midagi peaks ette võtma selles osas. Kool võiks olla kõige muuga orgaaniliselt seotud, ent ta ei ole.

Tykk aega juba yritan siin kirjutada, aga ei õnnestu väga. Kui nii, siis nii - tuleb lugema asuda.

sessi pole olemas!

Sess hakkab isegi mulle vaikselt ajudele mõju avaldama. See näeb välja nii, et mulle tundub kaval teha jälle seda trikki, mida ma suve lõpul kunagi tegin ja magada yle öö. Hämmastaval kombel ei tähendanud see toona, et ma magaksin miljon tundi korraga, vaid lihtsalt iga teine öö. Kuna lugemist on palju ja põnevat (ja kohati ebavajalikku) ja enamasti kohustuslikku, siis võib ju. Veidi aega.

Huvitav on lugeda, sisseahmitav adjektiivirikas keel hakkab mu idiolektile mõju avaldama. Seda on huvitav hinnata selliselt pooldistantseerunud vaatepunktilt - ma näen kyll, kuidas ma räägin teisiti kui tavaliselt, aga kuidagi midagi selle vastu ette võtta ei õnnestu.

Etno ei jookse ja see on natuke kurb - mulle meeldiks, kui mul oleks umbes 15. kuupäeva paiku või paar päeva hiljem võimalik tahtmise korral viia Craftcenterile järgmised umbes kaheksa või kuus või kymme karpi. Õmmelda võiks neid veel kuidagi, aga ma ei leia seda tunnet, millega neile mustreid peale viltida. Ma suudan oletada, millest selline ikaldus on tekkinud ja tean, mida saaks teha, et asjad tõenäoliselt paranema hakkaksid, aga see võimalus ei meeldi mulle. See tähendaks enese taasimmutamist kogu asjakohase muusika ja taustaga, aga see oleks väljastpoolt tulev ja seeläbi a priori veidi nõrgem impulss. Õige ja hea oleks see enda seest yles leida, uuesti jooksma saada.

Yhtlasi näitaks taasimmutamise vältimatus näiteks seda, et ma ei saa, ei suuda korraga teha kahte asja, need peavad yksteist välistama. Aga ma olen ju nii veendunud, et ei pea! See käib kuidagi nii, et nende registrite vahel peab saama sujuvalt, vabalt, loomulikult liikuda, tahtmise järgi. Neid peab saama kombineerida ja neid peab saama kombineerida kuidagi nii, et mõlemad saavad seeläbi veel paremakski. Võti näib käeulatuses, aga ma ei tea täpselt, mis ja kus ja kuidas ta on.

Emotsionaalsest kyljest on samas korras. Peaaegu. Olen ysna tublisti teinud ka neid teisi harjutusi, mida olemas ei ole - ja neid juba piisavalt kaua, et mingi mõju tekiks. Mõju on kahtepidine. Yhest kyljest on enese rahustamine lihtsam, keskendumine on lihtsam, kui nendele asjadele keskenduda. Samas teisest kyljest peab seda asja siiski hämmastavalt suure tahtega tegema, sellele kõigele peab keskenduma, nii palju on vaja harjutada ja õppida ja avastada. (Eelnev ei pidanud mingit mõtet omama. Kui ei omanud, siis las olla.)

Ainult et see kirja pandud, avastasin, et see ei käi yldse emotsionaalse poole kohta. Emotsionaalne pool peaks olema hoopis see, et mul on endiselt vaimustus. Seda võiks olla veidi vähem, see pole liiga tervislik lõpuks niiviisi, võib ennast ära nikastada (nupust! hii) või midagi. Samas mul on terve päris keeruline komplekt igast muid emotsioone, sealhulgas erinevad -väärsused, mida igasugune kultuurikokkupuude kipub tekitama mõneks ajaks. Nii palju on lugeda ja õppida ja areneda. Muudkui tahaks. Meenutab veidi seda, kuidas ma unistasin larbiaegade alguses kõiges jube heaks saamisest raske töö läbi.

(Sest mulle tundus, et ma pean olema Jube Hea, et ma kuidagi olemas oleksin. Aega läks, mina muudkui arenesin ja vältisin poolpaaniliselt mõtet, et ma ei ole Jube Hea, ja inimesed ei pööranud sellele yldse tähelepanu. Näe, Jube Heaks ei saanudki kunagi, aga oli rahvast ja oli tore.

Jah, ma annan endale aru, et need paralleelid on mõnevõrra kunstlikud.)

hästi

Hästi on. Täna ära tehtud eksamiga on hästi, myndihulgaga on hästi, eriti hästi on muidugi sellega, et ma juba pool igavikku kasutan vanamoelist eurosõbralikku rahakotti, kui yldse.

Hästi on veel sellega, et asjad lähevad umbes nii, nagu nad võiksid. Mitte ideaalselt ja kaugeltki mitte piisavalt kiiresti, aga viimasel ajal mulle tuleb yha tihemini meelde oma aega mitte suvalistele asjadele raisata. Reklaamipaus? Mine tee seda ja teist vajalikku. Samas vaimus edasi. Film, mis ei ole hea ja põnev, vaid mis on isegi minu mittegurmaanlikele silmadele paista, et vilets... no, selle võib ju pooleli jätta ja selle ajaga midagi paremat peale hakata! Lugeda kohustuslikku head ilukirjandust ("Norra mets" nt.), teha neid asju, mille eest raha saab, või neid teisi, mille eest saab head tuju.

Tegeleda oma elu paremaks elamisega. Tundub, et nii justkui võikski saada, nii võiks olla. Ja kui kedagi teist teleka ees ei ole sel hetkel, kui ma oma päevast mingi aja sellele kastile pyhendan, siis saab seda teha koos rõngaga.

Rõngal on häid ja halbu omadusi - rõngas nõuab natuke ruumi ja samal ajal ei saa nt muusikat kuulata, kui 'Tihast kuidagi natuke jaburalt kaela ei riputa. Telekat saab vaadata. Seda ma teen selle juurde peamiselt just selle pärast, et muidu pool tundi seista ja seina vaadata on justnagu veidi nõme. Saaks ka raadiot või mignit mittepleierilist heli kuulata - ööylikooli nt, aga see nõuaks suuremat asjade ymberpaigutamist. Rõnga juures on see hea asi, et see on hetkel mulle sobiva pulsiintensiivsusega. Ma ei jaksa väga yldse joosta, ujumine on raha eest, rattaga praeguse ilmaga ei sõda (ja mul polegi vist korralikku ratast...), aga rõngas... noh, ei võta nii võhmale, et ebameeldivaks läheks, aga võtab pulsi natuke yles, sinna, kus ta olla võiks. Võibolla peab migni aja pärast hakkama kuidagi otsima võimalusi sellele kaalu lisada, et endiselt paras oleks, aga mitte veel.

Jah, elu on ilus ja On Hästi.

Seletuseks ja täienduseks:

Aga et mitte midagi seletada ja need natuke ebamõistlikud karjatused eelnevas postituses ei oleks esimene asi, mis silma torkab, tahtsin ma millestki rääkida.

Näiteks sellest uuestisyndinud lootusest, mis tuleb mõnikord siis, kui just on ära olnud eriti karm emotsioonipalang. Keemiavabrik katusel tegi mulle trikki (vt juuresolevat tekstinäidet allpostitusest), mis tegi olemise väga heaks. Natukeseks. Aga loomulikult järgnes sellele kurbtusehetk, kus ma kaalusin kogu oma halvaluule kututamist nii võrgust kui kettalt ja eluksajaks kogu kultuuri nime kanda ihalevast jamast loobumist, sest miski ei saa ju olla nii hea ja seda enam tagasi ka ei saa ja... Ja nyyd on olud normaliseerunud. Maailm, milles saab välja mõelda Maailma, ei saa olla ydini nõme ja eba koht.

Seda taaslootvat asja ära kasutades võib isegi iseenda väärtust kuidagi kaugpeegelduse abil tõsta, aga seda ma avalikult siiski ei teeks.

Peale normaliseerumist jõudsin ma veel mingeid asju uurida ja paistab, et mu tajupidurid on tänaseks läbi. Kui umbes iga teine link tekitab kõrgendatud emotsioone: oi, seda on veel? siin on veel seda toredust? või negatiivsust: mis mõttes siin on link, kui selle taga haigutab tyhjus?, siis ei saa mingisugusest stabiilsusest hästi rääkida. Selline karussellitamine väsitab kõvasti. Vahva.

Nyyd võib all näha ebastabiilses joovastuses Tho ajuprahvakut, aga seda ei pea vaatama, see on natuke piinlik.

*karjatused yldsusesse*

Ua! Oi! Ahh! Maailm!

Ei ole olemas! Ei saa olla, et tegelikult ongi!

Nii väga asja asja ei ole tegelikult olemas!

Mismõttes see tyyp mõtleb välja niisuguse asja? Ei saa nii!

Yldse ei saa.

Kultuurišokk. Kummardus. Kõrvale ära.

Meenutame minevikku

... ehk mida arvata möödunud aastast.

Aastas oli väga mitu lõppu ja mitu algust. Lõpud algasid ilmselt kohe aasta alguses, aga see oli ammu. Lõppesid inimesed, lõppes töö, lõppes hõlbuelu. Lõppema kippus ka kool, aga see sai edasi venitatud. Algas kunagi kool, algas käsitööline elu veidi suuremas mõõtmes, algasid inimesed.

Aasta koosnes nii kaotustest kui võitudest (justnagu kõik teisedki aastad), õppisin endaga ja maailmaga ilmselt väheke paremini toime tulema. Veendusin, et mingid vaimsed mehhanismid, mida ma olen varemgi kasutanud, ei ole aastatega rikki läinud, ainult natuke ära ununenud. Sain teada, kui palju mul on vaja magada, et suuta toimida ka mitumitu päeva järjest sellisel pingelisel töörežiimil (õmblusmaraton vastu põimukuud...), kui palju mul on vaja inimesi, et pysida, kui palju ma tegelikult oskan. Julgen tunnistada, et ma töötan paremini siis, kui mul on pinge ja tähtaeg (kuigi võin ka pea lootusetult kinni joosta).

Mööda saanud aastaring... veidi õnnetu on nii öelda. Aasta ei ole yldse miski piiratud yhik, lihtsalt kuhugi on tõmmatud vahekriipsud, et aega mõõta. Siiski - selle aasta, selle elukilomeetri sisse jäi väga palju teamisi ja hakkamasaamaõppimisi. Tundub, et sai läbi ka mitumitu aastat kestnud yhtemoodi tsykkel - selline, kus elus on korraga yks ilmasammas. Hetkel paistab olema natuke nagu miski yleminekuhetk - yhest poolstabiilsest seisust teise nii mitmel erineval teljel. Yhtepidi ymbritseva telg - yksik vs hulk, teistpidi keskkonna telg - mets vs linn, kolmandat pidi ilmselt veel mingid teljed. Seekord need ei koondu kimpudesse nagu mingid asjad varem on koondunud. Lihtsalt langevad juhuslikult samasse ajaperioodi, mitte nagu mõnikord, kus yhest otsusest, yhest valikust tundub sõltuvat vähemalt väga suur yksteisega seotud asju. Jah, niisiis... Aitab kyll. Uus aasta, uus elu... linna ei tahaks vahetada.

Kõigest muust kui aastavahetusest

Uus aasta tuli hästi, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma loen yhte teksti ja mulle meeldib see suhteliselt - aga ma ei ole yldse kindel, kas ta tegelikult on tekst. Selles kõiges on midagi meeletult, ääretult, määratult filmilist. Peale veidikest harjumist hoopis teistsuguse keelestusega läheb asi palju paremini kui enne. Ainult et mul vist hakkab tekkima mingi naljakavõitu keelenärilise teema. Kui ma ei teaks, millega on tegemist, siis ma teeks kahte asja: otsiks endale punase pastaka ja/või tekstifaili. Ma justkui tahaksin sellega tegeleda. Siis kui sisu on peast läbi käinud.

Ajan täna sõnu segamini ja tähti omavahel vahetusse. Tahtsin just kuhugi kirjutada 'error', aga kirjutasin hoopis 'ettot'. Ja mitte sellise yhekordse näpuvea korras, vaid... sõnad kuidagi natuke naljatavad täna. Tulevad lausetesse mitmekaupa - sinna kohta, kuhu peaks käima yks sõna, tuleb synonyymikobar. Kirjutan ära ja siis peale vaadates... "Oh, oot, mida? Miks ma nii tegin?"

Hiljuti sai sinna tinditööde juurde veel paar uut asja yles lykatud (Neid võib vaadata. Need ei ole vist väga halvad.)

Pea ei tööta päris nii hästi, kui ta võiks, aga see on magamata olekust. Sest natuke sai magatud ka, aga kael on kange ja kolm unetundi päevasel hetkel ei ole päris see, mismoodi ma olen harjunud.