Mis värk sellega on, et kui yks või teine muusikapala jääb kõrvu tavalisest erinevates oludes, siis jääbki? Koostasin hiljuti lyhikese sega-playlisti, kuhu lisasin kõik kõige tuttavamad, omamad, saatma jäänumad lood. Muidugi unustasin veel teist samapalju nende seast ära või sai yles otsimise jaks enne otsa, kyllap sinna läheb veel juurde. Need on need lood, mis esimestest taktidst saati on äratuntavad, need, mille ajal poest välja ei jaluta, need, mis juhuslikult raadiost või mööduvast autostki kostuvana toovad naeratuse suule.

Aga lisaks on need ka väga kaalukad lood. Igayks neist tähendab mulle midagi väga tugevat. Mitte iseenesest meeldivat või ebameeldivat, sellel skaalal pigem ambivalentset, aga väga tugevat. Mõnda ei ole tõesti absoluutselt võimalik kuulata, ilma et yks või teine olukord meelde tuleks, yhe või teise koha peal sõbra hääl mälus kaasa vingerdama ei hakkaks, maailm otse poolkogemata yht või teist meeleolutooni õrnalt ylle ei tõmbaks.

Nii ma ei saagi tegelikult pooltki nii sageli või pikalt seda muusikat kuulata, nagu ma tahaksin. Enamasti ei sobi mälestused hetkel valitseva olukorraga ja ma ei taha ju lasta neil hommikul kooli minnes oma head tuju ära rikkuda.