Kevadel või säärasel praeguse moega eelkevadel või millelgi sellisel on yks omadus, mida ma sugugi ei salli.

Selles aastaajas on midagi, mis paneb väga pingsalt ja lootusrikkalt tulevikust mõtlema ja plaane tegema. Kõik tundub võimalik, unistused on ainult käe sirutamise kaugusel. Tavaliselt öeldakse, et see on hea asi, kui nii tundub, aga ma pingutan sellega yle. Kui pea jääb liiga kinni sellesse, mismoodi saab välja nägema mööbel mu tuleviku elutoas, läheb meelest ära, et selle tuleviku kunagi kohale jõudmiseks on vaja homseks esssee kirjutada või muud sellist.

Mitte et unistamisel midagi viga oleks, aga reaalsel maailmal on mõned eelised ka - kuidas tõrjuda aina tagasi tulevat mõtet? Eseme, mida sa näha ei taha ja millel otstarve puudub, saab lihtsalt ukse taha tõsta, ära visata või sellest muud moodi vabaneda. Siis see on läinud. Mõttest saab parimal juhul mööda vaadata, tegeledes muude asjadega, aga seegi nõuab, et kogu aeg oleks millegiga piisavalt huvitav tegeleda. Ja see huvitavus peab olema järjest huvitavam, muidu juhtub nii, nagu minuga eile: loed kaks lehekylge raamatut ja ärritud viletsa pdf'i peale. (Halb pdf on migni asi, mida ei saa kuigi kergesti parandada ka, tähesuurused ja mittetoimivad sisukorrad ja muu selline.) Mängid max pool tunnikest arvutimängu ja iga väiksemgi mittesujumine irrutab sind sellest. Maa on kylmund ja kärss on kärnas ja pagendatud mõtted tulevad tagasi.

Nii roosad unistused tulevasest sisekujundusest 30 aastat tulevikus kui mustad mõtted ja kurjustamine oma igapäeva peale allkorrusel.