Ma nägin kahtlast und. See oli oma olemuselt seiklusfilm, kooparetk ja ilmselt veel midagi, aga.

Me olime headega blokeerinud ennast suurde avalikku hoonesse - haigla, näiteks. Keegi kontrollis internetist ja sai teada, et pahad ei näe alati välja nagu pahad, aga neid saab ära tunda - parrolfraas lylitab inimeselaadse tegelase mitteaktiivseks, otsa vaadates saad aru, et see, millele sa otsa vaatad, on midagi muud, ma ei mäleta. Meie grupp oli ysna suur - 10-12 inimest kindlasti, ma ei tundnud neid peaaegu kedagi. Teised põgenejad, kelle me olime jooksvalt endaga kaasa haaranud, ilmselt. Yhtäkki selgus, et meie grupis oli selliseid variagente - rohkem kui yks, võibolla isegi rohkem kui pool. Mul oli nyrivõitu pistoda (pistoda? tänapäevasemoodi maailmas? Hea kyll...), millega ma variagente surmama asusin. See on see kõige kahtlasem koht - praktiliselt ainuke selge osa unenäost, mida ma mäletan, oli tapmine. Ma lylitasin neid paari inimese kaupa mitteaktiivseks (vaikse lause kuulmiskauguse jagu, umbes) ja teadsin väga täpselt, kuidas ja kuhu surgata, et sydamele pihta saada. Esimesel tegelasel oli kollane T-särk, mille vastu ma pistoda puhtaks pyhkisin. Nad praktiliselt ei veritsenud - paar piiska per torge. Grupikaaslased vaatasid mind ja imestasid, et ma suutsin - nad nägid ju nii inimlikud välja!

Ma olin juba paar tundi ärkvel olnud, kui unenägu mulle meenus. Kõhe hakkas.