Unustasin blogi olemasolu mõneks ajaks ära, aga nyyd tahan väljenduda ja pole, kellele - nii et siia siis. Hämmastaval kombel on kaks järjestikust postitust isegi omavahel seotud.

Tahtsin nimelt ära märkida, kui kohutavalt uskumatult imeline on, kui inimesed on yleni mõistlikud ja yldjoontes ausad iseenda vastu, vajadusel ka maailma. Kui Päris Asjadest (ja eraelust) rääkimine pysib ajude tasemel ega põgene sellelt kibekähku emotsioonide hulka, võib lõpuks juhtuda, et Tõsised Erakirjad ei olegi enam hirmsad. Siiamaani on minu kogemus olnud peamiselt seesugune, et kui mind tabab miski, mis võib olla Tõsine Erakiri, klõpsan ma vastava suhtluskanali esimese hooga kinni. Ei loe, ei vaata, panen kinni, sest sealt tuleb kindlasti midagi hirmsat - teen lahti siis, kui olen ennast vaimselt ette valmistada saanud. (Ameerika filmis ei julge hilisteismeline ylikoolide vastuvõtukirju avada või eksamitulemust uurida, see on seesama.) Nyyd paistab, nagu sellel kirjakartmise fenomenil oleks erandeid - on mingid kirjad, mida tegelikult ei ole vaja karta, sest isegi, kui nad on hirmsad, on nad seda tõenäoliselt mingil tasakaalukal viisil.

Imeline, lihtsalt imeline.