Vist on mingitlaadi unenägude aeg. Täna ma muutusin tuvikeseks. Lumivalgeks tuvikeseks, aga mul oli väga kiire, nii et oma oliivioksakese ma ilmselt puistasin jooksvalt maha.

Mälestused algavad kusagilt sealt, kus ma kuulusin teadlaste hulka, kes midagi tähtsat uurisid - õhuvoolude kohta. Selleks ronisime me kõik ameerika mägede rongvagunisse, mille taha oli kinnitatud tsepeliinikujuline mudelõhupall - filmide põhjal võiks arvata, et umbes nii suur, kui need raketid, mida sõjalennukid yksteise pihta lasevad. Hakkasime siis sõitma sellega, mööda mingeid ameerika mägesid, ja ettenähtud ajal muutusime kõik tuvikesteks. Olime nööriga yksteise kylge kinnitatud, paarikaupa nagu koerarakendis, ja tsepeliin omakorda meie kylge. Plaan oli peale lendama hakkamist järgida rannajoont. Meil oli vaatlejaks kaasas yks öökull, kes oli tegelikult Doktor (confusing yet?).

Kui ymber miskise neemenuki pöörasime, oli paremal kyljel järsku oodatud ja hariliku männimetsa asemel lageraie lank ja taamalt paistis Tohutu Äiksetorm. Mina olin tuvirakendis yks viimaseid ja sain kohe aru, et nyyd on perse majas ja sellest tuleb kiiresti tagasi eemale ära saada - see oli nimelt Mabi (Dresden Files, miks mu unenäod mingit meelelahutuskultuuri täis on?) tegu ja asupaik, kes meid jahtis.

Segaduses lasime kõik oma rakendinöörist lahti (ahhaa! sellepärast siis polnudki oliivioksakest, et nöörist oli vaja kinni hoida!), esimesed jõudsid juba päris vihma alla. Vihm oli natuke nagu tint - värvis kõiki meid valgeid piiskhaaval halliks tänavatuviks (corruption!). Ma olin yks viimaseid ja vist eriti vihma ei saanud, nii et esimeste yle langi taas mere poole lendajate seas, aga teised olid veidi kiiremad, nad jõudsid must varsti ette. Lank oli paksult linde täis, aga keegi ei lennanud, kõik ainult vaatasid meid. Istusid kõigi vähegi võimalike okste, tyvede, mille iganes peal ja põrnitsesid. Linnud olid erinevad, aga viimne kui yks mõnda hallikasvalge sulestikuga sorti (think öökull, kajakas, mõlemat linnavärvi tuvid jne). Oli tõeliselt raske näha puid või maapinda - linde oli nii palju, et vaate yldine värvigamma oli pigem heleda kruusa-kiviranna värvides.

Langi keskel seisis tohutu jändrik mänd kivihunniku otsas ja kui me sellest möödusime, lõi välk talle sisse. Huvitav, kas vihma sadas juba ka minu peale? Mere kohal paistis järgmine Tohutu Äiksetorm ja Doktor öökull ytles, et me peame oma kambaga alguspunkti naasma - aga seda oli jällegi kiirem teha veidi yle yhe kitsamat sorti merelahe lõigates. Kusagilt paistis veel see õnnetu tsepeliin-mudel, aga miks ta ikka veel lendas, ma enam ei mäleta - igal juhul ärkasin enne tagasi jõudmist yles.