Vaikseks on siin jäänud. Ma vist olen liiga palju pidanud mõtlema ja tegutsema, et kirjutades mõtteid selgemaks ajada. Toimunud on niisiis hästi hästi palju asju, millest ma yhestki ei räägi, sest ma ei tea, millest ma rääkinud olen.

Täna peaks olema raskem, kui on. Peas valitseb rahulik kurb, yldse ei taha nõusid lõhkuda, ega iseennast. Ainult natuke tahaks selle normaalneolemise eest kiitust ja medaleid - ma olen selle võimalikkusesse nii palju investeerinud, aega ja jaksamist ja korrashoidmist omaenda peakolu sees. Asjad on endiselt imelihtsad elada ja keerulised seletada. Sellega on okei.

Homme läks ja sai võtmed. See on väga veider kõik kokku - isa ytles, kui mulle võtmed andis, midagi nagu "Ja nyyd ela siin niikaua, kui tahad või mahud." Kööki vaatasin, esimene mõte - issand kui nunnud värvid - tugevad primaarpunased, kollased, rohelised. Teine mõte: siin on midagi valesti. Põhimõtteliselt kuidagi valesti, paar minutit seisin yksinda köögis, kuni tabasin ära - kraanikauss on valet pidi. Seda ymber keerata oleks liiga suur töö lähemas perspektiivis, nii et tuleb midagi välja mõelda.

Magamistuba on ka natuke naljakas. See on inimese- ja silmamõõdu järgi arvata 2 m lai. (Inimese mõõt on see, et sa tead oma kehaosade pikkusi erinevates kombinatsioonides. Kui kõrgel põrandast on su vöökoht, kui pikk enam-vähem on käte siruulatus või sõrme esimene lyli.) Peab mõtlema, mismoodi sinna voodiga kombineerida. Voodi on yks asi, mida korteris hetkel ei ole. Teine asi on kirjutuslaud. See-eest on ymmargune kolme või yhe jalaga teelaud või asi, vanaonu tehtud, väga Disain. Vanaonu Sass oli ehitaja mees. Ta tegi seda hästi. Suri '81, nagu ma just järgi vaatasin - ja tal on sama synnipäev, kui mul. Ta on oluline veel selle poolest, et ta esimene naine elas jube tykk aega tolles korteris - kuni ära suri. Siis läks korter vanaemale, sest, ja nyyd otsustas kollektiiv, et majanduslikult on parem mind seal majutada, kui toda paika välja yyrida, ja minu jaoks jällegi sisse. Nii et onu Sass on tänase päeva kangelane natuke. Või vähemalt kylge sõlmitud.

Mis veel on... vana lakitud puitparkett on, ja vannituba on haiglaroheline. Enne kolimist tuleb sellega midagi ette võtta, see ei ole normaalne värv vannitoa kohta.

Homme lähen ja mõõdan kõiki asju, nagu paluti. Veel peaks välja uurima, kas lahtikäiva diivani keskmist jalatori myyakse eraldi varuosana.

Oeh. Mingi jõul oli ja aastanumber vahetus ära. Jõulust on oluline see, et ma veetsin tunde ja tunde, yritades arvutimnägu enda jaoks võõral masinal käima saada (ei saanud), aastavahetusest see, et aastavahetuse yllatus oli - sa saad oma uude korterisse kiiremini, kui tahad.

Isa just helistas, ytles, et võtmed on nyyd tema käes, ja et kas ma tahan vaatama minna. Ma tahan kyll, aga ilm on nii tatine, et mõte selle kätte minemisest... no, ei ole meeldiv. Pealegi, kuna vihma sajab, olen ma veidi paranoiline ja pean oluliseks kodus pysimist: äkki ilma minuta läheb tilgaämber ymber näiteks. Mis siis, et tegelikult läheb ta palju tõenäolisemalt ymber siis, kui ma olemas olen - kui mind ei ole, ei ole kedagi, kes seda kogemata myksata võiks ja asjad ei lähe, tegelikult, päris iseenesest kummuli.

Juba mitu päeva on kogu aeg kylm, kui ei ole palav. St, soe on umbes siis, kui kydeva ahjusuu ees kykitada, aga seal on soe väga ebayhtlaselt ja mingitel osadel hakkab kuum ja samas puhub kujuteldav kylm tuul selga. Nyyd sain lõpuks toa soojaks. Ilmselt peab rauakuuri ette võtma - ka harilikult soojaarmastavad inimesed ytlevad mul kylas olles, et mul on soe - ja mina mõtlen, kas peaks kampsuni tagasi selga ajama. Ma usun, et see on rauahäda, sest see tabab mind talviti aegajalt, ja selle vastu ei aita asjad nagu kõhu täis söömine, soe tee või sokid. Sokid on veel kõige viletsam - halvemal juhul nad ei ole täispuuvillased, nii et jalad korraga higistavad ja kylmetavad.

Naljakas on. Ma olin aastavahetuse enda peas Suureks Tähtajaks märkinud, aga ma ei tea, mille tähtaeg see õigupoolest oli. Nii et ma teen täpselt neidsamu asju edasi, mida ennegi, aga mingi tärmin on puudu - tähendab, pigem on tunne, et "ma olen tähtajast kaks päeva maha jäänud juba!", aga ma ei tea, mis tähtaeg ja mis ma pidin.

Ja korter. Mingi korter, kus ma ei ole yyriline, perekondlik korter, kus saab elama mina ise. Väga selline... oma voli. Kahtlane värk. Eks näis - kui homme parem ilm on, siis vast läheb vaatab.