Oeh. Mingi jõul oli ja aastanumber vahetus ära. Jõulust on oluline see, et ma veetsin tunde ja tunde, yritades arvutimnägu enda jaoks võõral masinal käima saada (ei saanud), aastavahetusest see, et aastavahetuse yllatus oli - sa saad oma uude korterisse kiiremini, kui tahad.

Isa just helistas, ytles, et võtmed on nyyd tema käes, ja et kas ma tahan vaatama minna. Ma tahan kyll, aga ilm on nii tatine, et mõte selle kätte minemisest... no, ei ole meeldiv. Pealegi, kuna vihma sajab, olen ma veidi paranoiline ja pean oluliseks kodus pysimist: äkki ilma minuta läheb tilgaämber ymber näiteks. Mis siis, et tegelikult läheb ta palju tõenäolisemalt ymber siis, kui ma olemas olen - kui mind ei ole, ei ole kedagi, kes seda kogemata myksata võiks ja asjad ei lähe, tegelikult, päris iseenesest kummuli.

Juba mitu päeva on kogu aeg kylm, kui ei ole palav. St, soe on umbes siis, kui kydeva ahjusuu ees kykitada, aga seal on soe väga ebayhtlaselt ja mingitel osadel hakkab kuum ja samas puhub kujuteldav kylm tuul selga. Nyyd sain lõpuks toa soojaks. Ilmselt peab rauakuuri ette võtma - ka harilikult soojaarmastavad inimesed ytlevad mul kylas olles, et mul on soe - ja mina mõtlen, kas peaks kampsuni tagasi selga ajama. Ma usun, et see on rauahäda, sest see tabab mind talviti aegajalt, ja selle vastu ei aita asjad nagu kõhu täis söömine, soe tee või sokid. Sokid on veel kõige viletsam - halvemal juhul nad ei ole täispuuvillased, nii et jalad korraga higistavad ja kylmetavad.

Naljakas on. Ma olin aastavahetuse enda peas Suureks Tähtajaks märkinud, aga ma ei tea, mille tähtaeg see õigupoolest oli. Nii et ma teen täpselt neidsamu asju edasi, mida ennegi, aga mingi tärmin on puudu - tähendab, pigem on tunne, et "ma olen tähtajast kaks päeva maha jäänud juba!", aga ma ei tea, mis tähtaeg ja mis ma pidin.

Ja korter. Mingi korter, kus ma ei ole yyriline, perekondlik korter, kus saab elama mina ise. Väga selline... oma voli. Kahtlane värk. Eks näis - kui homme parem ilm on, siis vast läheb vaatab.