Homme läks ja sai võtmed. See on väga veider kõik kokku - isa ytles, kui mulle võtmed andis, midagi nagu "Ja nyyd ela siin niikaua, kui tahad või mahud." Kööki vaatasin, esimene mõte - issand kui nunnud värvid - tugevad primaarpunased, kollased, rohelised. Teine mõte: siin on midagi valesti. Põhimõtteliselt kuidagi valesti, paar minutit seisin yksinda köögis, kuni tabasin ära - kraanikauss on valet pidi. Seda ymber keerata oleks liiga suur töö lähemas perspektiivis, nii et tuleb midagi välja mõelda.

Magamistuba on ka natuke naljakas. See on inimese- ja silmamõõdu järgi arvata 2 m lai. (Inimese mõõt on see, et sa tead oma kehaosade pikkusi erinevates kombinatsioonides. Kui kõrgel põrandast on su vöökoht, kui pikk enam-vähem on käte siruulatus või sõrme esimene lyli.) Peab mõtlema, mismoodi sinna voodiga kombineerida. Voodi on yks asi, mida korteris hetkel ei ole. Teine asi on kirjutuslaud. See-eest on ymmargune kolme või yhe jalaga teelaud või asi, vanaonu tehtud, väga Disain. Vanaonu Sass oli ehitaja mees. Ta tegi seda hästi. Suri '81, nagu ma just järgi vaatasin - ja tal on sama synnipäev, kui mul. Ta on oluline veel selle poolest, et ta esimene naine elas jube tykk aega tolles korteris - kuni ära suri. Siis läks korter vanaemale, sest, ja nyyd otsustas kollektiiv, et majanduslikult on parem mind seal majutada, kui toda paika välja yyrida, ja minu jaoks jällegi sisse. Nii et onu Sass on tänase päeva kangelane natuke. Või vähemalt kylge sõlmitud.

Mis veel on... vana lakitud puitparkett on, ja vannituba on haiglaroheline. Enne kolimist tuleb sellega midagi ette võtta, see ei ole normaalne värv vannitoa kohta.

Homme lähen ja mõõdan kõiki asju, nagu paluti. Veel peaks välja uurima, kas lahtikäiva diivani keskmist jalatori myyakse eraldi varuosana.