Vaikseks on siin jäänud. Ma vist olen liiga palju pidanud mõtlema ja tegutsema, et kirjutades mõtteid selgemaks ajada. Toimunud on niisiis hästi hästi palju asju, millest ma yhestki ei räägi, sest ma ei tea, millest ma rääkinud olen.

Täna peaks olema raskem, kui on. Peas valitseb rahulik kurb, yldse ei taha nõusid lõhkuda, ega iseennast. Ainult natuke tahaks selle normaalneolemise eest kiitust ja medaleid - ma olen selle võimalikkusesse nii palju investeerinud, aega ja jaksamist ja korrashoidmist omaenda peakolu sees. Asjad on endiselt imelihtsad elada ja keerulised seletada. Sellega on okei.