Ma ei saa aru. Enam yldse ei saa. Eelmise postituse tingis Jaime, nagu loogiline ongi.

Nii olin ma mõned mingid päevad tagasi kirjutanud, aga siis sai otsa kas mõte või võime seda väljendada, nii et seda ei olnud sugugi postitatud. Well, see on endiselt tõsi ja nyydseks saan ma aru veel vähem. Peas uitab sada mõtet läbisegi, kõik kysivormis. "Mida see tähendab?" "Kas see on sihilik?" "Kas ta saab aru yldse millestki?" "Kui saab, siis kas see..." ja nii edasi. Mul on väga hea meel, et mul on piisavalt tegemist, et mitte pidevalt neidsamu mõtteid mõlgutada. Kui ei mõtle, on kena ning normaalne elada.

Mõelda võib hoopis praktilisematele kysimustele - kuidas paremini tõlkida, kas mu kooliavaldus oli päriselt kooliavaldus või läks arvutisysteemi sisse kaduma, kuidas või millal transportida pool-kokkupandud pusle Lillekylast siia, mida teha lekkiva peldikupaagiga ja nii edasi. Täiesti mõistlikud praktilised kysimused, ja kui nendega jupphaaval tegeleda, täidavad need suure osa mõtteruumist niipalju kenasti ära, et eelmise lõigu kysimusteks ei jää aegagi.

Kena segadus, eksole. Selle kõige juures olen ma ikka veel kuidagi... kindlameelne? Ei, see ei ole see sõna. Kartmatu? See on natuke parem. See ei ytle kõike, see tegelikult ei ytle isegi paljut, valgustab ainult väga kitsast tahku sellest, missugune ma olen - reaktsioonina või yldse... seostes.

Ma natuke kipun viimastel päevadel arvama, et sydakuisest luule- ja kirjandusõhtust ja kõigest, mis sellega kaasnes, oli vast isegi natuke kasu. Mõned kysimused, mis mulle esitati, valgustasid olemusest huvitavaid nurki. Selliseid, mida ma pidasin mingil määral enesestmõistetavaks justkui? Mida ma eeldasin väga vaikimisi täiesti kõigilt, kes yldse keegi on? (Yldse keegi on - vähemalt oma sõpruskondlikult natuke tuntum kui keskmine.) Olen hakanud aru saama, et võibolla päriselt kõigil inimestel ei tekigi yks hetk sellist... iseendaga ära leppimist? Umbes nii et... Jah, mu hambad on katki. Ma tean. Aga ma yritan neid naerdes pigem varjul hoida sellepärast, et see on standard, mitte sellepärast, et mind ennast häiriks. Või... Ah, selline yleyldine omaenda vigadest teadlik olemine, ja nendega mitte hambad ristis kuidagi toime saamine, mitte välja kannatamine, vaid teatav... Rahu ja leppimine. Umbes nagu ei sõdita selle vastu, et päike idast tõuseb. Mu head ja halvad kyljed on osa minust. Seda on lihtne öelda suvalisel hetkel, kuid mul oli kombeks oma halbu kylgi vaenata. "Peab ju paremini saama! Mis mõttes sa selline hädapätakas oled? Võta midagi ette, siis saad täisväärtuslikuks inimeseks!" See ei selgunud olema kuigi produktiivne suhtumine. Ykskõik, kas midagi paraneb sellest või mite, sellel on vihkamise maik kyljes. Oma halbade kylgedega leppimine ei tähenda, et neid peaks kalliks pidama või kuidagi eraldi hoidma. Neid võib tahta parandada - selleks, et olla iseenda jaoks vastuvõetavam inimene. See, mida ykskõik kes muu arvab, ei puutu tingimata asjasse - aga võib puutuda, kui ise nii otsustada. Lausa vastupidi võib käia!

Yhesõnaga, vaatamata kõigele keerukale (Jaime ytles kunagi "Now it's MORE complicated! See võiks valikuvariant olla!") on selline mina tänapäeval ylimalt hämmastavalt normaalne olla. Ilmselt järgmiste raskemate aegadeni, aga noh, mul on praegu.