Nagu tahaks midagi kirjutada, aga ma ei ole päris kindel, mida. Emotsioonid on... pehmelt öeldes segased. Kui lähedane inimene tahab midagi, mis mulle ei meeldi, siis kuidas ma selle kohta ikka väga yheselt tunda saan? Elad yhest kyljest inimesele kaasa - on tore, kui ta saab, mis tahab. Teisest kyljest... mul iseenda rõõmu sellega seoses ikka ei ole, pigem on nõme. Või tegelikult... saab kyll yhetiselt tunda: mulle ei meeldi, et ta seda tahab. Umbes see emotsioon on mind viimased päevad vallanud. See emotsioon paraku ka ei meeldi mulle ja yldse olen ma viimasel ajal tundnud ennast nõmedama inimesena, kui harilikult.

Aga peab edasi saama, kuhu ma ikka purunen - ja purunemise moodi ei ole olla ka. Kuidagi midagi saab kuhugi.

Vaatasin siinset statistikat. Seda on yldjuhul suhteliselt mõttetu vaadata, midagi eriti informatiivset see ytlema ei kipu. Aga miskipärast näitab ta sõbrapäeva juures vaatamisi umbes kymme korda rohkem kui viimasel ajal muidu.

Ega ma võin oma sõbrapäevast rääkida kyll. See oli mis, laupäev? Nädala eest? No, ma mängisin päris mitut lauamängu peamiselt. Suutsin vaatamata päris pikaks veninud reede õhtule umbes kella kymnest ennast yles ajada, saada selgitusi yhe mängu reeglite kohta (head selgitused olid, ilmselt ka hea mäng, aga ma ei suutnud seda korraga haarata, jäi mängimata), mängida teist mängu, mille peamiseks osaks oli orjade jaoks vajalike kohtade tekitamine (istandustesse tööjõupuuduse, niiöelda), ja siis mängid kolmandat mängu. Kolmas mäng oli... oeh. Huvitav oli. Või vähemalt siis hakkas huvitav, kui ma kuus tundi peale algust hakkasin enam-vähem taipama, mida ja kuidas tehakse ja sain hakata mõtlema yldiste plaanide peale, mitte ainult liinis "nii, minu käik, nyyd ma teen seda? ei, toda? ei, mõlemat saan? ah?" Aga kuus tundi, kuus tundi ei ole sugugi vähe. Ma kyll kella ei vaadanud, aga ilmselt oli seda umbes nii pool mänguaega. Seletustega läks ka midagi natuke valesti. Esialgsest seletusest oli veidi vähem kasu, kui võinuks, sest see ei käinud praktika juurde - ja siis sul on yhtäkki käes mitu kaarti tohutu hunniku erinevate symbolitega ja.. paras pusle, niiöelda, aega läks ikka, enne kui aru hakkas saama. Jooksev selgitus tuli M'i poolt, kes.. nojah, ta sellises asjas just hea ei ole. Või nagu ma hiljem yhele usaldusisikule tõdesin: "No ta muudkui seletab. Seletab ja seletab ja pool aega ei ole sellel mänguga mingit pistmist, aga ikka seletab!" Umbes sel ajal mõtlesin endale asendusmängija otsida, sest käes oli umbes kolmas või neljas tund, mina ei saanud ikka veel mitte midagi aru ja väga lõbus ei olnud - igayks nokitses omas nurgas omade asjadega ja... Aga kui lõpuks aru saama hakkas, no siis läks toredaks-toredaks.

Ja kuna kell oli juba vähemalt kaks, kui me sellega lõpetasime, läheb edasine juba sõbrapäeva definitsiooni alt välja. Niipalju võin siiski öelda, et kell oli varasemapoolsete tööinimeste ärkamise numbrites, kui viimased saunatajad magama said, ja peale keskpäeva, kui uuesti yles. Ja yldraamistuseks - sõjamängulaager. Kusagil Liivimaa kubermangu põhjapiiri lähedal, merest sugugi mitte kaugel. Reedel esimeste seas kohale, pyhapäeval viimaste seas ära. Siis oli linna peal veel yht-teist, ja koju jõudsin ma lõpuks alles esmaspäeva esimeses pooles. Läbiväsinult, päris õnnelikult ja uute huvitavate teadmiste-ideedega.

Ikka veel on vilets, ikka veel ei ole katki. Kui ma eile fesaris selleteemalist avastust hõikusin (kas ajust normaalsel inimesel ongi harilikult halb hoopis niiviisi?), oli see tingitud teatavast kergendusest. Siirast kergendusest selle yle, et halb ei tähenda põhja - seda põhja, kus mul on tunne, et iga samm edasi on sama võimatu kui yles jalutamine siledast pystloodis seinast. Et halb võib ka olla... lihtsalt keskmisest märgatavalt halvem, mitte seestpoolt invaliidistav. Et on kyll halb, aga selgelt ajutise loomuga halb, mis tuleb lihtsalt läbi elada ja mis Läheb Yle. Et see, et korraks võttis paari nädala eest tõesti maailma hea mitu nõksu hallimaks... Korraks võttis. Aga valgus ei kadunud ära, korraks oli vaid veidi tuhmim.

Teine asi, mille yle ma pean vist yks hetk natuke mõtlema, on omaenda myyr-mehhanismid. Nende olemasolemine või puudumine täpsemalt. Avastasin end ootamatult tunde ja tunde vestlemas Päris Asjadest, seejuures parajasti ebamugavust tundmata. Ainult et pärast ja hiljem ja nyyd on kyll kummaline, sest harilikult ma tean neid inimesi, kellega selliseid asju rääkida, ikka hulka paremini. Või kauem. Või yldse, kahtlane! Systeemid tuleb yle vaadata - ikka on hea, kui on oma peas toimuvast või harilikult toimuvast enam-vähem töötav ylevaade.

Ma ei saa aru. Enam yldse ei saa. Eelmise postituse tingis Jaime, nagu loogiline ongi.

Nii olin ma mõned mingid päevad tagasi kirjutanud, aga siis sai otsa kas mõte või võime seda väljendada, nii et seda ei olnud sugugi postitatud. Well, see on endiselt tõsi ja nyydseks saan ma aru veel vähem. Peas uitab sada mõtet läbisegi, kõik kysivormis. "Mida see tähendab?" "Kas see on sihilik?" "Kas ta saab aru yldse millestki?" "Kui saab, siis kas see..." ja nii edasi. Mul on väga hea meel, et mul on piisavalt tegemist, et mitte pidevalt neidsamu mõtteid mõlgutada. Kui ei mõtle, on kena ning normaalne elada.

Mõelda võib hoopis praktilisematele kysimustele - kuidas paremini tõlkida, kas mu kooliavaldus oli päriselt kooliavaldus või läks arvutisysteemi sisse kaduma, kuidas või millal transportida pool-kokkupandud pusle Lillekylast siia, mida teha lekkiva peldikupaagiga ja nii edasi. Täiesti mõistlikud praktilised kysimused, ja kui nendega jupphaaval tegeleda, täidavad need suure osa mõtteruumist niipalju kenasti ära, et eelmise lõigu kysimusteks ei jää aegagi.

Kena segadus, eksole. Selle kõige juures olen ma ikka veel kuidagi... kindlameelne? Ei, see ei ole see sõna. Kartmatu? See on natuke parem. See ei ytle kõike, see tegelikult ei ytle isegi paljut, valgustab ainult väga kitsast tahku sellest, missugune ma olen - reaktsioonina või yldse... seostes.

Ma natuke kipun viimastel päevadel arvama, et sydakuisest luule- ja kirjandusõhtust ja kõigest, mis sellega kaasnes, oli vast isegi natuke kasu. Mõned kysimused, mis mulle esitati, valgustasid olemusest huvitavaid nurki. Selliseid, mida ma pidasin mingil määral enesestmõistetavaks justkui? Mida ma eeldasin väga vaikimisi täiesti kõigilt, kes yldse keegi on? (Yldse keegi on - vähemalt oma sõpruskondlikult natuke tuntum kui keskmine.) Olen hakanud aru saama, et võibolla päriselt kõigil inimestel ei tekigi yks hetk sellist... iseendaga ära leppimist? Umbes nii et... Jah, mu hambad on katki. Ma tean. Aga ma yritan neid naerdes pigem varjul hoida sellepärast, et see on standard, mitte sellepärast, et mind ennast häiriks. Või... Ah, selline yleyldine omaenda vigadest teadlik olemine, ja nendega mitte hambad ristis kuidagi toime saamine, mitte välja kannatamine, vaid teatav... Rahu ja leppimine. Umbes nagu ei sõdita selle vastu, et päike idast tõuseb. Mu head ja halvad kyljed on osa minust. Seda on lihtne öelda suvalisel hetkel, kuid mul oli kombeks oma halbu kylgi vaenata. "Peab ju paremini saama! Mis mõttes sa selline hädapätakas oled? Võta midagi ette, siis saad täisväärtuslikuks inimeseks!" See ei selgunud olema kuigi produktiivne suhtumine. Ykskõik, kas midagi paraneb sellest või mite, sellel on vihkamise maik kyljes. Oma halbade kylgedega leppimine ei tähenda, et neid peaks kalliks pidama või kuidagi eraldi hoidma. Neid võib tahta parandada - selleks, et olla iseenda jaoks vastuvõetavam inimene. See, mida ykskõik kes muu arvab, ei puutu tingimata asjasse - aga võib puutuda, kui ise nii otsustada. Lausa vastupidi võib käia!

Yhesõnaga, vaatamata kõigele keerukale (Jaime ytles kunagi "Now it's MORE complicated! See võiks valikuvariant olla!") on selline mina tänapäeval ylimalt hämmastavalt normaalne olla. Ilmselt järgmiste raskemate aegadeni, aga noh, mul on praegu.