Ikka veel on vilets, ikka veel ei ole katki. Kui ma eile fesaris selleteemalist avastust hõikusin (kas ajust normaalsel inimesel ongi harilikult halb hoopis niiviisi?), oli see tingitud teatavast kergendusest. Siirast kergendusest selle yle, et halb ei tähenda põhja - seda põhja, kus mul on tunne, et iga samm edasi on sama võimatu kui yles jalutamine siledast pystloodis seinast. Et halb võib ka olla... lihtsalt keskmisest märgatavalt halvem, mitte seestpoolt invaliidistav. Et on kyll halb, aga selgelt ajutise loomuga halb, mis tuleb lihtsalt läbi elada ja mis Läheb Yle. Et see, et korraks võttis paari nädala eest tõesti maailma hea mitu nõksu hallimaks... Korraks võttis. Aga valgus ei kadunud ära, korraks oli vaid veidi tuhmim.

Teine asi, mille yle ma pean vist yks hetk natuke mõtlema, on omaenda myyr-mehhanismid. Nende olemasolemine või puudumine täpsemalt. Avastasin end ootamatult tunde ja tunde vestlemas Päris Asjadest, seejuures parajasti ebamugavust tundmata. Ainult et pärast ja hiljem ja nyyd on kyll kummaline, sest harilikult ma tean neid inimesi, kellega selliseid asju rääkida, ikka hulka paremini. Või kauem. Või yldse, kahtlane! Systeemid tuleb yle vaadata - ikka on hea, kui on oma peas toimuvast või harilikult toimuvast enam-vähem töötav ylevaade.