yht-teist

Millest ma täna mõtlesin: keelest, yldiselt. Eesti ja soome keelest, kui täpsemaks minna. Arutasin omaette soome keeles, kui veider on, et soomlased, kellel on keelega vist veidi paremad lood kui meil siin, kasutavad kohati laensõnu nende kohtade peal, kus meil on omasõnad. Ajalugu näiteks. Nädalapäevadega on ka kahtlane lugu, aga nädala enda kohta vana sõna ei teagi, kas oli ja milline - neil on läänepoolne laen, meil idast...

Sygis tuleb. Õues on juba pime, kui ma koju lähen-tulen. Ja jahedaks kisub. Aga ongi õige - september kui sygiskuu ja yleyldse.

Olen eluga hirmsat moodi rahul, kui koolile ei mõtle. Ja nendele asjadele, mis hästi ei ole. Ehk siis: olen pysivalt ennast täis ja õnnelik, ylevoolamiseni, kuigi põhjust oleks paanitsemiseks kyll ja enam.

*ebamäärane halin kooli arvutitööde teemal*

paar mõlgutust rahvusidentiteedist

Veel veidi mõtteainet.

Ei tea täpselt, kustkohast see teema mulle viimasel ajal ette on jäänud, aga sattusin tänaeile mõtlema eestlaste identiteedi ja selle keelepõhisuse yle. Räägib eesti keelt, järelikult on eestlane? Siinkohal pean siis rääkimise all silmas vabas olukorras eelistamist - ei piisa sellest, kui natuke tönkab ja ei lase ennast eksitada sellest, kui olude sunnil (näiteks võõrkeelsega) kasutab midagi muud. Ja kas ja kuipalju elukoht siinjuures arvesse tuleb?

Toon mõned väited. Kusagil nende sees on ilmselt mingisugune piir, kust edasi läheb juba vähemalt veidraks, kui mitte otse valeks. Kuskohas?

1. Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin eesti keelt.
2. Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin eesti keelt.
3. Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin vene keelt.
   
4. Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin saksa keelt.
5. Olen eestlane. Elan Austraalias ja räägin inglise keelt.
6. Olen eestlane. Elan Lätis ja räägin vene keelt.
7. Olen eestlane. Elan Itaalias ja räägin itaalia keelt.

Muidugi mängib siin tohutut rolli ka ytleja suhtumine. Minul isiklikult ei ole mingit raskust võtta eestlasena tädikest, kes elab kusagil vana Liivimaa piirkonnas, kasutab oma isiklikus elus läti või vene keelt, aga määratleb ennast vanemate tõttu eestlasena. Seevastu määratleda eestlasena noort, kes elab... no võtame seekord siis Hispaanias, on eluaeg ainult hispaania keelt rääkinud ega kavatsegi eesti keelest rohkem uurida kui veidi, on väga keeruline.

Arvata võib, et tugevad määravad tegurid on siinkohal ka ajalugu ja geograafia. Geograafiline lähedus argumendina tuleb hästi välja, kui täpsustada asukohta linnani. Kui 3. väite venemaalane elab nii kaugel idas, et see on juba peaaegu läänes, kõlab asi kahtlasena, ent lähema suurema linna Peterburi puhul on ju mõeldav kyll. Samamoodi on ajaloo tõttu tunduvalt lihtsam leppida ingliskeelse Austraalia elaniku enesemääratlusega kui põhimõtteliselt samavõrra erineva itaalialasega.

Vähemalt minul on. Mõtlesin selle yle pikalt ja siis veel natuke aega ega mõelnudki välja, milliseid muid identiteedi aluspõhjasid siinkandis leida võiks. Elukoht? Usk? Mingid väärtushinnangud?

Ja selliseid asju ma mõtlen siis sel ajal, kui liigun trassil kodu-töö, ykskõik kummas suunas. Yritasin ennast kätte võtta ja rohkem jalgsi liikuma harjuda. See on vahepeal hirmus soiku jäänud. Võibolla õnnstubki. Tegelikult peaksin mõttes kordama eesti kirjanduse kohta käivat infot - homseks eksamiks. Või valmistuma yleval pysimiseks, sest arvuti tööd tahavad ikka veel tegemist.

yldist ja vastuolulist

Natuke häirib see, et tuju on nii kõikuv. Paar viimast päeva olen olnud aktiivne ja tore ja tubli ja täielikult nautinud õhtust linna (töölt koju tulles, eksole.). Kui selle järgi vaadata, oleks nagu kõik väga korras, aga ei ole ju. Siiski, miskit otseselt halvasti ei lähe - veel.

Tegelikult olen kõndimise ajal hästi palju mõelnud. Avastasin hiljuti mõned vastuolud oma plaanides - isiklikud sisemised vastuoksused. Tunnen ennast vastutavana isapoolse suguvõsa yhe juurkoha saatuse eest ja olen mõelnud, kuidas ma mingil ajal sinna elama kolin. Mis oleks ju tore ja hea igate pidi, kui poleks mõnda aga. Kui ma seal elaksin, siis ma ei elaks teps mitte linnas ja hakkaks sellest ilmselt puudust tundma. Samas ei ole ma ka kuidagi nõus mõttega, et see lihtsalt on koht ja võibolla tuleks maha myya või midagi. Mis mõttes, maakoht ära myya? Vaaride ehitatud? Suvemälestusi täis? Ei kõlba ju.

See on kuidagi eksistentsiaalne probleem minu jaoks. Hästi sygav ja põhimõtteline - kuidas olla tänapäeva linnainimene ja samas mitte lõpuni loobuda loodusest ja selle tundmisest. Pole parata, mulle lihtsalt meeldib, kui millestki, mis ma olen maa sisse pannud, saab oma eluga taim. Mulle meeldib teada, kuidas lambast saab kampsun ja osata kõiki neid toiminguid teha (mitte et ma veel oskaks, aga eks õpin kunagi). Mulle meeldib teada, mida võiks metsast ja niidult koguda, et sellest oleks hea teed teha, kui õues on kylm ja kole. Mul on veendumus, et need on head teadmised ja see on hea elamise viis. Aga mulle ei meeldi väga paljud talutööd - hein on kaugelt liiga putukarohke ja sellega mässamine määratult palav, rohimine on vist umbes maailma kõige tyytum tegevus ja nii aina edasi. Aga ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas jätta see esimene pool alles ja loobuda teisest.

Linnaga on sama lugu: mulle ei meeldi magalarajoonid ja heitgaasitatus ja ma ei arva, et lapsed peaksid mängima autode ja laternapostide vahel asfaldil (ainult. Nad võivad aegajalt ka seda teha.). Aga ma ei kujuta ette elu ilma võimaluseta minna linna igal meeldetuleval hetkel, nii poole tunni või vähemaga (jalgsi, mitte autoga, eksole), leida meeldiv kohvik või pink ja olla. Või lihtsalt jalutada vanade majade vahel vanu munakiviteid pidi ja avastada iga kord uusi nurgataguseid või vähemalt uusi kasutusvõimalusi vanadele.

Ma tean, et seal kusagil on olemas kesktee nende asjade vahel. Mulle on ka öeldud, et ma kuidagi saan sellele asjale pihta - olen juba saanud, ja mõnda aega tundus see väide tõene. Ei saa ka sugugi välistada, et hetkel on tegemist ainult yhe väiksema, pinnapealsema segadusega, mitte millegi sygavaga. Aga eks ma otsin ja olen.

Yks suur osa probleemist, mis mul on enda jaoks lahti mõtlemata veel, on just see, kuidas seda kõike teistele edasi anda. Ma tean, et ma ise ei põe selle pärast. Mina võin elada maal ja armastada linna, või elada linnas ja endiselt metsast vaimustuda, aga edasi? Ma ei kujuta ette kaugtulevikku ilma lasteta, (nii põhimõtteliselt, noh.) aga kuidas neid asju nende elus tasakaalus hoida, ma veel ei tea. Kui ma selle välja mõtlen, mismoodi oma suhtumist teistele edasi anda, keda huvitab, vat siis ma olen millegi suurega hakkama saanud.

Mind on tabanud kohutav sitt tuju ja maailmavalu. Yleyldine nõmeolu ja võibolla reaalse põhjuseta usukaotus kõigesse, mida ma enda ymber tahan ja otsin ja ootan.

Kõik unistused on parajasti kättesaamatutel kaugustel ja ma väga ootaks, et keegi hea inimene võtaks yhendust, viitsiks kuulata ja veidi mu eneseusku taastada.