P***sse!

Ja just siis kui tundus et kõik võibolla lähebki hästi, tuleb välja, et seda oleks ju liiga palju palutud. Kuidas ma saan olla omas mullis ja õnnelik, kui kõik maailma raskused tunduvad teisi ründavat? Vahelduse mõttes on mul oma asjadega kõik hästi, ja ma ei saa ikkagi seda vahelduse mõttes nautida. Pluss inmesed lhäevad järjest Tartusse ja neil on seal kõigil koos lõbus. Phäh, terve aasta veel ootamist. *nulltujus* Kuigi ma võiksin veel viimast hetke enne kooli kasulikult ära kasutada, kõlada, nõelata või krookida või midagi.

Tüdimus on. Suvest ja kõigist inimestest ja tegemistest. Ja kooli ka ei taha. Ei taha mitte mii-daa-gii!

Ja tegelikult võtan vist ja kirjutan Beldise mälestused lõpuni ja lähen nõelun siis. või alustan kõlade kammimisest. Või koristan.

Aga võibolla olen ma lihtsalt kade, sest teised saavad rohkem oma sõpradega koos olla kui mina. Loll mõnte, loll mõte, loll mõte. *tuletab enale meelde et elu ei saa kooli pärast otsa ja üksi on ka täitsa võimalik tegevust leida.* Ja üleüldse on mul täiesti piisavalt tegemist vajvaid asju ju. Mis ma üldse virisen, kõik on ju hästi. Ja kui ma ei saa olukorda parandada, siis ma lepin sellega, sest virisemisel pole mõtet.

Saingi hunniku õpikuid kätte. Tervelt 17 tükki. Rohkem kui kunagi varem. Nõmedalt palju, aga õnneks õhukesed. Nüüd tuleb hakata neile riiulisruumi tegema. Riiul sisldab nii palju kõike muud, et õpikud ei mhugi sinna. See kõik muu allub ühisnimetajale suvi. Päriselt ka allub. Vähemalt ruumi mõttes suurem osa sellest. Näiteks poolik õmblustöö. Poolikud asjad on ju nii suvesed. Või kangajäägid, mida sai suvel meeletutes kogustes tekitatud. Või Vana Sinine Märkmik - paljude vanade mõtetega. Või kommikarp, ammu tühjaks saanud. Või ramatud, mida sai pool suve loetud. Oh seda nostalgiat.

Ja koolimajja astudes jõudis eriti otseselt kohale, et ma olen see aasta viimast aastat koolis. Viimast. Ja ma olen kõige vanemate õpilaste hulgas - 12. klass. Ja kevadel tulevad eksamid. Ja peale seda tuleb Ülikool. Ja iseseisev elu. Põnev ja hirmutav. Ma ei suuda päris hästi ette kujutada, kuidas see olema saab. Aga ma ei jõua seda ära oodata. Sest see on Sõltumatus. Vabadus tulla koju millal tahad, minna magama kunas tahad, teha mis pähe tuleb. Küsimus seisneb ainult selles, kas ma olen piisavalt vastutustundlik, et sellega hakkama saada ja ometi jääda õppeedukuselt vähemalt senisele tasemele. Võib ju öelda, et sinna on terve aasta aega, miks ma selle üle praegu muretsen, aga see on ju _ainult_ aasta. Aasta läheb nii imekiiresti. Selle jooksul ei jõua väga palju ära teha. Ja teha on mul täiesti piisavalt määral asju. Milleks kõigeks tuleb võtta aeg kooli, autokooli, trenni kõrvalt. Pluss üritused, millest ma _ei kavatsegi_ loobuda.

Aga nende asjadega tuleb siis lihtsalt peale hakata. *läheb sokki nõelama*

OMFG!

Küüs lendas just küljest. Sõna otseses mõttes lendas. Maandus krõpsuga kusagil kaugel. Ma tõstsin ainult kangast! Huvitav miks ta lendas... Kas ma ei meeldinud talle enam? Kas ma olin ta vastu ebaviisakas? Kas tal oli ebamugav olla? Või äkki tal hakkas minu pärast piinlik? Ei tea küll miks pidanuks... Noh jah. Nii on. Enda küüs on ekstra imelik - harjumatult pikk ja muidu veider. Küll harjub.

Einojah...

Et siis... (õpilased ärge lugege!) Reedel on aktus! Mulle jõudis see suure tugeva laksuga kohale, kui õde esimese asjana hommikul minu käest päris, ega mul ometi täna aktuse proov ei pidanud olema. Järsku pidigi? Kiiresti teise märkmikku järgi vaatama - jess, ei pidanud. Hoopis neljapäeval pidi. Ja siis tuleb välja, et kuigi mina ei pidanud kuhugi minema, oli hoopis Mannul endal vaja kooli kihutada. Et saada Õpikuid. Laks-laks-laks, ütleb kool ja virutab mulle vastu pead. Ja siis tuleb koooooristada. Lauda mis on oma pea poolemeetrise kultuurikihi alla mattunud ja mind oma olekuga üleüldse ei häiri. Koristada tuleb, sest vanemad arvavad, et see võib häirida hindajat, kes homme hommikul varakult kogu kupatust üle vaatama tuleb. Mis inimene küll käib hommikul varakult teiste inimeste kodudes, et neid lihtsalt vaadata?

Nädalavahetus oli jälle kord tegus. Mõlemal ööl magama kusagil kella viie paiku ja üles kell brunchiajal. Või ka hiljem, kui järele mõelda. Sest pühapäeane lõplik ärkamine asus kella ühe kandis. See, et ma vahepeal juba täieti ärkvel olin ja haldjakeeli uurisin, ei puutu asjasse. Lõpuks, kui kellaaega enam kuidagi hommikuks nimetada ei õnnestunud, tuli mõte et peaks vist kodu minema. Ja kui ma ütlesin et ma olen poolel teel, ei uskunud teiselpool toru võtnud Mannu, et ma bussis olen. "Kuidas seal nii vaikne on?" Ee... võibolla sellepärast et buss muutus sujuvalt Tarieni koduks. Nojah... öösel oli lõbus käia võhivõõraste ja päris mõningal määral lapikute inimeste juures veinipudelit avamas. Paljajalu. See on umbes... mitte päris kõige hullem asi kus ma kaasa olen löönud.

Kui mõtlema hakata, ei ole ma üleüldse eriti palju eriti segaseid asju teinud. Nähh. Neid võiks olla rohkem juhtunud. Ma lohutan ennast mõttega, et järgmine aasta loodetavasti juhtub rohkem. Tudengipõli ahoi.

Kohutav.

Juhhuu!

Nägin just juhuslikult kellegi signatuuris PK's geniaalset mõtteavaldust: "Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!" Ja mulle jõudis pauguga kohale, et selline juhtum oleks väga ebasobiv, jama ja nõme, kui tuleks. Sest see ajaks kõik mu ilusad plaanid nässu. See tõdemus on kuidagi väga... rahustav. Ja rõõmustav. Sest see tähendab, et asjaolu, et kõik nässu on läinud siiamaani, peabki nii olema. Sest kuidagi teisiti ei saa.

Kes mind veidi lähemalt teab, see saab võibolla aru kui võimsaks see teadmine mu teeb. Või noh, vähemalt loodetavasti tugevamaks kui enne.

Uus algus

Loodetavasti. See koht siin tekkis juba imeammu, aga laiskus lõi pähe ja takistas seda aktiivselt pidamast. Siis elutsesin ma vahepeal MSNi blogis, aga sellega oli pisuke jama - mõnedel viskas üle et nad näevad minu eem.. halamist, ja siis ma lõpetasin selle enam-vähem ära. Ja praegu ma ei teagi, kas sellist kohakest üldse tarvis on, aga igaks juhuks võib ta ju olemas olla. Äkki tuleb mõni huvitav, tark ja särav mõte kunagi. Ebatõenäoline küll.

Kujundust sai palju muudetud, värve ja kõike muud sellist. Isegi keelt. Eks ma ise olen ju ka muutunud. Ja ehk isegi tugevamaks saanud. Ma tean et ma saan hakkama kõigega, kui ma seda piisavalt tahan. Sest ei saa olla midagi hullemat kui eelmine aasta. (Jah, ma mõtlen ikka veel et aasta algab sügisel. Kool, mis teha.) Ja sellist aastat ei sooviks ma oma vaenlasele ka. Noh, nüüd on see möödas, jääb üle ainult head mälestused kokku koguda, karpi panna ja kapi otsa lükata. Sealt saab neid siis kätte, kui kurb on ja tundub, et õnne pole olemaski.

Ikka veel elus ja olemas,